Tõuse üles ja kõnni

Meie tänane salm on algselt pärit loost, mis räägib meile Jeesuse tervendavast väest. Jeesus läks pühade ajal Jeruusalemma ja nägi Betsata tiigi ääres ühte halvatud meest, kes oli juba kolmkümmend kaheksa aastat oma armetu olukorra tõttu kannatanud (Jh 5. ptk). Jeesus astus mehe juurde ja küsis: „Kas sa tahad terveks saada?” (Jh 5:6) Mida vastas selle peale halvatud mees? Loomulik vastus oleks olnud kohene „Jah!” Mees aga kurtis oma rasket olukorda, et Jeesus mõistaks, kuivõrd võimatu näib tema jaoks tervenemine (Jh 5:7). Kuigi mehe vastus ei väljendanud otsest vastust Jeesuse küsimusele, nägi Jeesus sõnadest kaugemale. Ta mõistis, mis toimus selle vaese mehe hinges. Ja nii Ta laususki mehele sõnad, mis näiliselt ei olnud kuidagi seotud mehe jutuga sellest, et tal oleks vaja abi tiigi äärde jõudmiseks. Jeesus nägi, et see halvatud mees oli valmis tegutsema oma tervenemise nimel ja nii Ta ütleski, et ta tõuseks üles ja kõnniks. Mis sai edasi? „Ja inimene sai otsekohe terveks, võttis oma voodi ja kõndis” (Jh 8:9).

Kuigi seda lugu on sageli seostatud otseselt tervenemisega, võime ometi leida selles palju sügavama tähenduse. Meiegi käest küsib Jeesus sageli, kas me tahame ja kas oleme valmis tegema seda, mida Tema meil palub teha. Mitmed aastad tagasi anti koguduse noortele ülesanne pärast ühe evangeelse seminari lõppu viia seminaril osalenud inimestele koju seminari kokkuvõttena trükitud raamat. Tegemist oli omamoodi kolportööritööga. Mäletan, kuidas ma kartsin ja kuidas nii mõnegi teise noore sõnad väljendasid sügavat kõhklust, kas ta ikka peaks selles osalema, sest tegelikult me isegi ei tea, kuidas peaks inimeste poole pöörduma ning kuidas me üldse nendesse eramajadesse ja lukustatud trepikodadesse sisse saame. Jeesus aga nägi meie sõnadest kaugemale. Ta nägi, et tegelikult oli meis soov teha Tema tööd ja aidata kogudust. Ja nii me siis tõusime üles ja kõndisime oma ülesannet täitma. Ülejäänu eest hoolitses juba Jumal.

Karin Lukk