Tõe vastuvõtmine on üks Jumala vahendeid pühitsusel. Mida selgemini mõistame tõde, mille Ta meile saadab, ja mida ustavamalt sellele kuuletume, seda madalamad oleme enda silmis ja seda ülevamad oleme taevase universumi hinnangul. Mida omakasupüüdmatumad on meie pingutused Jumala heaks, seda enam sarnanevad need Kristusele ning seda suurem on hea, mille need korda saadavad.
Maailma meelsuse ja Kristuse meelsuse vahel on suur erinevus. Üks juhib omakasupüüdlikkusse − taotlema aardeid, mille viimsepäeva tuli hävitab; teine juhib enesesalgamisse ja eneseohverdusse − taotlema aardeid, mis ei kao iial.
Usu kaudu vastu võetud Püha Vaim purustab kangekaelse südame. See on tõe pühitsuse sisu ja vägi, selle usu läte, mis tegutseb armastuses ja puhastab südame. Tõeline ülendus tuleneb alandusest, mis kujunes välja Kristuse elus ja mis ilmnes selles imelises ohvris, mille Ta tõi, et päästa hukkuvad hinged. Tema, keda Jumal oli ülendanud, pidi end kõigepealt alandama. Jumal on ülendanud Kristuse üle kõigi nimede. Kuid kõigepealt jõudis Kristus inimlike hädade sügavuse põhja ja põimis end tasaduse ja lahkusega ühte kaastundega inimkonna vastu. Ta jättis eeskuju, mida peavad järgima kõik, kes Tema teenimises osalevad.
„Õppige minult,“ ütles suurim Õpetaja, keda maailm on eales tundnud. „Õppige minult, sest mina olen tasane ja südamelt alandlik ja te leiate hingamise oma hingedele.“ (Matteuse 11:29) Ei piisa sellest, kui loeme Jumala Sõna. Pühakiri on antud meile õpetuseks ning me peame seda hoolikalt ja innukalt uurima. Me peame õppima Jumala Sõnast, võrdlema üht osa teisega. Pühakiri on võti, mis avab Pühakirja. Kui loeme, uurime ja palvetame, on meie kõrval jumalik Õpetaja, Püha Vaim, meie arusaamist valgustamas, et võiksime Jumala Sõna olulisi tõdesid mõista. − Pacific Union Recorder, 23. veebruar 1905.
In English