Keegi ajab alati midagi vussi. Seekord polnud keegi leiba kaasa võtnud. See vaevas jüngreid tõsiselt ja Jeesus teadis seda. Nii et sel ajal, kui nende mõtted olid leiva juures, käskis Ta neil hoiduda variseride ja saduseride haputaignast, viidates nende väärarusaamadele tõelisest religioonist, kaasa arvatud ekslikud arvamused Messia missioonist. Ootasid ju nad kõik pigem mõjuvõimsat maist kuningat kui kannatavat teenijat. Nagu nägime viie tuhande söötmisel, kujutas see õpetus endast jüngritele tõelist kiusatust. Niisugune mõte võis hõlpsasti nende mõtteis levida, samamoodi nagu pärm tungib läbi taigna.
Aga see arusaam Messia tegevusest pidi peagi purunema, kui Jeesusest saab Jumala Tall. Ta pidi sisendama nende mõistusesse tõelist haputaignat, et valmistada neid ette selleks sündmuseks ja nende tulevaseks tööks.
Jeesusel oli neile sõnum, aga nemad suutsid mõelda vaid oma kõhule. See kutsus esile selle, mis on ehk Jeesuse karmim märkus nende juhmuse kohta: „Mis te arutlete endamisi, te nõdrausulised, et teil ei ole leiba?! Kas te ikka veel ei mõista? Kas teil ei ole meeles need viis leiba viiele tuhandele ja mitu korvitäit te saite? ... Kuidas te siis ei mõista, et ma teile ei öelnud leibade kohta?“ (Mt 16:8−11) Sel hetkel mõistsid nad viimaks, et Ta mõtles nende valeõpetuste haputaignat, millega nad olid üles kasvanud ja mis oli täitnud nende mõtted.
Üks tähelepanuväärne seik siinkohal on, et Jeesus paneb variserid ja saduserid kokku. Juudi religioosses ja poliitilises elus olid nad oponendid, kes seisid radikaalselt erinevate arusaamade eest. Kuid Jeesuses olid nad leidnud ühise vaenlase, kes ähvardas nende senist seisundit. Tugev vaenlane teeb võõrastestki liitlased. Nende üksmeel kestis ristilöömiseni.
Kui me täna mõtiskleme, peame meeles pidama haputaigna õppetundi ja seda, kui võimsalt moonutavad meie arusaamu piiblivälised filosoofiad. Üle kõige on meil vaja hoida oma pilk Jeesusel ja Tema Sõnal.
In English