Viimane valvemeeskond

Nägin enda ees sõjaväge. /.../ Sõdurid olid tõstnud oma pilgu taeva poole ja nende huultel olid nende Meistri sõnad: “Aga mida mina ütlen teile, ütlen kõigile: “Valvake!”” /.../ Issand ilmutab, et koiduaeg viibib veel. Ta ei soovi siiski, et Tema omad annaksid järele väsimusele; et nende valvsus nii kiiresti lõtvuks, kuigi hommik ei valgene nii ruttu kui nad olid oodanud.

Ma nägin, et on võimatu samaaegselt kinnitada oma meel maistesse muredesse või koguda lisaks maist varandust ja valvata ning oodata nii, kuidas meie Lunastaja on käskinud. Ingel ütles: “Inimene võib saada vaid ühe maailma. Et saada taeva aarete omanikuks, peab loobuma maisetest. Ei saa omada mõlemaid korraga.” /.../

Ma nägin, et valvekord teise järel jõudis lõpule. Kas annab see põhjust lakata valvamast? Siiski mitte! Lakkamatu valvamine on nüüd tähtsamgi kui enne, sest aega on vähem kui esimese valvekorra lõpul. /.../ Kui me siis valvasime väsimatult, peaksime teise valvekorra ajal olema kahekordselt valvsad. Teise vahikorra lõppedes algab kolmas, ja nüüd oleks andestamatu lakata valvamast. Kolmandal valvekorral on vaja kolmekordset valvsust. Kui me nüüd minetaksime oma kannatlikkuse, oleks kogu harras, vankumatu valvamine olnud asjatu. Pikk pime öö on raske, aga koiduaeg viibib Issanda armust, sest kui Ta nüüd tuleks, tabaks Ta paljud ettevalmistuseta. Viivituse põhjus on, et Jumal ei soovi oma rahva hukkumist. /.../

Maailma armastavate ja Kristust armastavate vaheline erinevus on nii selge, et keegi ei või selles eksida. Maailma inimesed rabelevad, taotledes maiseid aardeid. Jumala rahvas aga ei mugandu maailmaga, vaid töötab, valvab ja ootab muutmist. Jumala laste kodu ei ole see maailm. Nemad otsivad paremat maad – taevariiki. 2 T 192-194