Jeesus teeb Matteuse 16. peatükis salapärase avalduse, mis on arvutuid tänapäeva lugejaid segadusse ajanud. „Tõesti, ma ütlen teile, on mõned siin seisjatest, kes näevad Inimese Poega tulevat oma Kuningriigiga, veel enne kui nad maitsevad surma.“ (Matteuse 16:28) Kuidas sai see tõsi olla? Jüngrid on olnud surnud ligi kaks tuhat aastat ja Jeesus pole ikka veel tulnud.
Probleem kaob, kui meenutad, et peatükkide ja salmide kaupa eraldamine lisati Piibli tekstile alles keskaja lõpus. 16. peatüki lõpp on teisisõnu kunstlik eraldus ning eeldus oli, et lugeja loeb edasi järgmist peatükki, kus lugu lõpeb. Muutmise mäel said mõned jüngrid tõepoolest heita põgusa pilgu Jeesuse tagasitulekule: Peetrus, Jaakobus ja Johannes nägid, kuidas Jeesus sai aulise välimuse ning temaga koos olid ülesäratatud usklik (Mooses) ja taevasse võetud usklik (Eelija).
See oli teine kord, mil Hääl taevast nimetas Jeesuse Jumala Pojaks. „See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel, teda kuulake!“ (Matteuse 17:5) Lihaks saanud Jeesus oli nii tavaline, nii väga meie moodi, nii et ilmselt oli lihtne unustada, et Tema oli See, kes meid üldse lõi. Jeesuse vastased ei hinnanud Tema ainulaadsust Tema füüsilist välimust vaadates. Aga kui läbi Jeesuse inimlikkuse välgatas jumalikkus, oleks nagu tuled äkitselt põlema pandud ja maailma langenud seisukord sai liigagi selgeks. Jumala ligiolek tegi meid kohe teadlikuks sellest, kui nõrgaks oli langenud inimkond muutunud. Jeesuse välimus oli nii intensiivne, et jüngrid olid hirmust halvatud ja Jeesus pidi neile kinnitama: „Tõuske üles ja ärge kartke!“ (salm 7)
Peagi on käes hetk, mil maailm näeb Jumala Poega sellisena, nagu Ta on. Siis on kaks reaktsiooni: mõned hüüavad kaljudele, et need nende peale langeks, teised rõõmustavad fakti üle, et Jeesus on viimaks tulnud. Meie ülesanne on ilmutada maailmale Jeesust, nii et kui Ta viimaks idataevast esile kerkib, on see äratundmise ja rõõmuga, mitte hirmuga täidetud hetk.
In English