Kui kõik ümberringi variseb kokku...

Olen üles kasvanud adventperekonnas ja seetõttu lapsest saadik teadlik Jumala käskudest. Lõpetanud kõrgkooli, läksin õpetajaks üldhariduskooli. Nõukogude ajal oli laupäev tööpäev ja ka minule määrati sel päeval tunnid. Ma ei olnud ristitud. Tahtsin elada nii, nagu kõik ilma noored. Usk näis kammitsevat ja vabadust piirav. Teisalt aga uskusin Jumala olemasolusse ning Tema seadustesse. Summutasin südame hääle ja otsustasin laupäeviti tööl käia. Mõne aja pärast haigestusin raskelt, pidin koolist lahkuma ja terve aasta paranema.

Minu järgmisel töökohal oli jällegi probleem laupäevaga. Ehkki ma polnud ikka veel ristitud, ei söandanud ma seekord laupäeviti tööl käia ja otsisin vabandusi, kuni sain selle päeva vabaks. Iga õppeaasta alguses tuli taas uuesti ja uuesti hingamispäeva eest võidelda.

Saanud adventkoguduse liikmeks, tunnistasin avalikult ka põhjuse, miks ma laupäeval ei tööta. Sellest ajast hakkas kooli direktor mind järjest rohkem ja rohkem vaenama. Muusikaõpetajana olin kohustatud laupäeviti osa võtma nii koolisisestest kui koolivälistest üritustest. Mina aga keeldusin ega toonud koolile au. Olin tõsiselt mures töökoha kaotuse pärast ja palvetasin palju. Järsku tulin mõttele leppida kokku maakonna ürituste korraldajaga, et see viiks koolide isetegevusülevaatused laupäevalt üle pühapäevale. Uskumatu, et oldi nõus! Usun, et see oli Taevaisa juhtimine. Minu võistulaulmisi kroonis edu, ka koolisisene töö oli korras. Nii ei saanud direktor mind tööalaselt maha teha ega kõrvaldada. Seegi oli Isa imeline abi. Mind laupäeva pärast aastaid vaenanud direktor otsustas lõpuks lahkuda suurema kooli kasuks. Pikapeale harjus kogu kollektiiv sellega, et ma hingamispäeva pühitsesin. Uus koolijuht suhtus minusse poolehoiuga ning sain töötada pensionieani.

Meenub veel, et mõnda aega juhendasin instrumentaal- ja vokaalansamblit. Hoidusin kontsertidest laupäeviti. Kord aga ei pidanud ma välisele survele vastu ja me esinesime hingamispäeval. Ei tulnudki kaua oodata, kui orkester läks laiali, ansambel lagunes ja jäin ilma lisasissetulekust. Jumal sõdis minu eest, kui ma hingamispäeva ei rikkunud. Töökoht ja mu hea maine säilisid niikaua, kui olin Jumalale ustav.

Pidagem Jumala korraldusi au sees. Nii on julge usaldada Jumalat ka siis, kui näib, et maa on jalge alt kadunud, kui kõik ümberringi tundub kokku varisevat, kui on kaalul töö- või elukoha kaotus. Tõotatud abi ei jää tulemata.

H. I. Viljandimaalt