Kristuse järelkäijad peavad saama Tema sarnaseks; nad peavad Jumala armu läbi kujundama endas sellise iseloomu, mis on kooskõlas Jumala püha käsu põhimõtetega. Selline on pühitsus Piibli järgi.
Seda saab teostada ainult usu kaudu Kristusesse, inimese sees elava Jumala Vaimu väega. … Kristlane tunneb küll patu kiusatusi, kuid tal tuleb pidevalt nende vastu võidelda. Siin vajab ta Kristuse abi, et inimlik nõrkus ühineks jumaliku tugevusega ja usk hüüaks: „Tänu olgu Jumalale, kes meile võidu annab meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi!“ (1. Kiri korintlastele 15:57)
Pühakiri näitab selgest, et pühitsus on progresseeruv. Kui patune leiab pöördumisel rahu Jumalaga lepitusvere läbi, on kristlik elu alles alanud. Nüüd peab ta püüdlema täiuslikkusele, kasvama „täismeheks Kristuse täisea mõõtu mööda“ (Kiri efeslastele 4:13). … Peetrus esitab meile need astmed, mille kaudu saavutatakse piibellik pühitsus: „Just seepärast te peategi olema kõigiti valmis arendama oma usus voorust, vooruses tunnetust, tunnetuses kasinust, kasinuses kannatlikkust, kannatlikkuses vagadust, vagaduses vennalikkust, vennalikkuses armastust, … sest kui te seda teete, ei väärata te iial.“ (2. Peetruse 1:5−10)
Nende juures, kes kogevad piibellikku pühitsust, ilmneb alandlikkus. Moosese sarnaselt on nad näinud pühaduse aukartustäratavat ülevust ja nad näevad oma väärtusetust, võrreldes Igavese Jumala puhtuse ja üleva täiuslikkusega. Prohvet Taaniel oli tõelise pühitsuse eeskuju. Tema pikk elu oli täis õilsat teenistust oma Issanda heaks. Ta oli Jumalale „armas mees“ (Taanieli 10:11). Kuid selle asemel, et pidada ennast puhtaks ja pühaks, samastas see austatud prohvet ennast Iisraeli tõeliselt patuse rahvaga, kui ta palvetas Jumala ees oma rahva pärast. … Kui Jumala Poeg ilmus hiljem temale õpetust andma, ütles Taaniel: „Mu näojume muutus kaameks ja ma jäin jõuetuks.“ (Taanieli 10:8) …
Mingit eneseülistust ega hooplevat väidet patutuse kohta pole neis, kes käivad Kolgata risti varjus. Nad teavad, et nende patt on põhjustanud ahastust ja valu Jumala Poja südamele ning mõte sellest muudab nad alandlikuks. Need, kes elavad Jeesusele kõige lähemal, mõistavad kõige selgemalt inimkonna nõrkusi ja patusust ning nende ainsaks lootuseks on ristilöödud ja ülestõusnud Päästja teened. − „Suur võitlus“, lk 469−471.
In English