Meil on Jumalale lähenemiseks vaid üks kanal. Meie palved saavad Tema ette tõusta ainult ühe nime kaudu − see on Issanda Jeesuse, meie Eestkostja kaudu. Tema Vaim peab inspireerima meie palveid. Jumala ees pühamus kõigutatavatel suitsutuspannidel ei tohtinud kasutada võõrast tuld. Samamoodi peab Issand ise süütama meie südames põletava soovi, et meie palved oleksid Talle vastuvõetavad. Püha Vaim peab paluma meie eest sõnatute ägamistega.
Meie palveid peavad iseloomustama sügav tunnetus meie vajadustest ja suur soov palutut saada, muidu meie palveid ei kuulda. Kuid me ei tohi ära väsida ja palvetamist lõpetada, sest vastust ei saada koheselt. „Tänini rünnatakse taevariiki ja ründajad kisuvad selle endale.“ (Matteuse 11:12) Siinse ründamise all peetakse silmas püha innukust, sellist, nagu ilmutas Jaakob. Meil ei ole vaja üritada end jõulisesse tundesse üles õhutada, vaid me peame rahulikult, järjekindlalt tungima oma palvetega armu aujärje ette. Meie ülesanne on alandada oma hing Jumala ees, tunnistada oma patte ja tulla usus Jumala juurde. Issand vastas Taanieli palvele, mitte selleks, et Taaniel saaks austatud, vaid et õnnistus võiks peegeldada au Jumalale. Jumala plaan on ilmutada ennast oma hoolitsuses ja armus. Meie palvete eesmärk peab olema austada Jumalat, mitte iseennast.
Kui näeme ennast nõrga, mõistmatu ja abituna, nagu me tegelikult oleme, siis tuleme Jumala ette alandlike palujatena. Jumala ja Kristuse mittetundmine muudab iga hinge uhkeks ja eneseõigeks. Kindel märk, sellest, et inimene ei tunne Jumalat, on see, kui ta arvab end oma tegudest olevat tähtis või hea. Südame uhkus on seotud alati Jumala mittetundmisega. Valgus Jumalalt näitab meie pimedust ja viletsust. Kui Taanielile ilmutati jumalikku au, hüüatas ta: „Mu näojume muutus kaameks ja ma jäin jõuetuks.“ (Taanieli 10:8)
Sel hetkel, mil alandlik otsija näeb Jumalat sellisena, nagu Ta on, näeb ta ka iseennast samasugusena nagu Taaniel. Siis ei tõsteta hinge tühises edevuses kõrgeks, vaid tajutakse sügavalt Jumala pühadust ja Tema nõudmiste õigsust. − The Review and Herald, 9. veebruar 1897.
In English