Kristus oli inimeste keskel Jumala esindajana. Ta kõneles nii nagu see, kellel on meelevald; Ta pöördus inimeste poole jõuliste sõnadega ning nõudis kõhklematut usku ja kuulekust. Meie rahvana oleme rajanud oma usu Tema Sõnas esitatud põhimõtetele. Oleme tõotanud tuua oma südame ja mõistuse elava Sõna kuulekuse alla ning järgida seda, mida ütleb Issand.
Kõik meie praegused ja tulevased lootused sõltuvad lähedusest Kristuse ja Jumalaga. Apostel Paulus räägib kindlate sõnadega, et meie usku selles suhtes kinnitada. Neile, keda juhib Jumala Vaim ja kelle südames elab Kristuse arm, teatab ta: „Seesama Vaim tunnistab koos meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed. Kui me oleme aga lapsed, siis oleme ka pärijad, nii Jumala pärijad kui Kristuse kaaspärijad; ning kui me koos temaga kannatame, siis meid ka koos temaga kirgastatakse.“ (Kiri roomlastele 8:16, 17) „Sest te ei ole saanud orjuse vaimu, et peaksite jälle kartma, vaid te olete saanud lapseõiguse Vaimu, kelles me hüüame: „Abba! Isa!““ (salm 15)
Kristus on kutsunud meid maailmast välja ja eralduma. Meid on kutsutud elama püha elu, laskma oma südant pidevalt Jumala poole tõmmata ning lubama Pühal Vaimult püsivalt meie elus tegutseda. Iga tõeline Kristusesse uskuja näitab, et Tema armastuse meeldivus on südames. Seal, kus kunagi oli Jumalast võõrdumine, ilmneb nüüd partnerlus; seal, kus kunagi ilmnes lihalik loomus, on näha jumalikke omadusi.
Tema rahvast peavad saama õiguse töölised, pidevad Jumala otsijad, pidevad Tema tahte täitjad. See teeb nad täielikuks Kristuses. Nad peavad näitama inglitele, inimestele ja langemata maailmadele, et nende elu on kohandatud Jumala tahtega ja nad on Tema kuningriigi põhimõtete ustavad järgijad. Usu kaudu südames elav Püha Vaim toob nad osadusse Kristuse ja üksteisega ning paneb nad neile kallist pühaduse vilja kandma. − The Review and Herald, 19. august 1909.
In English