Nagu Tabiita

Avaldatud 19.9.2021, rubriik Päeva sõna

Peetrus tõusiski ja läks nendega. Kui ta pärale jõudis, viidi ta ülemisse tuppa ja kõik lesknaised tulid tema juurde, nutsid ja näitasid särke ja kuubesid, mida Gasell nendega olles oli teinud. Apostlite teod 9:39

Tabiita, tuntud ka kui Gasell, oli üks neist koguduseliikmetest, kelle olemasolust on pastoritel hea meel. Tema panus kogudusse ja suuremasse kogukonda oli niisugune, et tema surma peeti praktiliselt kõige lõpuks. See oli piisav hädaolukord, nii et käskjalad saadeti Peetruse juurde anuma, et ta tuleks võimalikult kiiresti. (Apostlite teod 9:38) Kui apostel kohale jõudis oli surnukambrist saanud tema märkimisväärsete talentide ja panuse näitusesaal.

See sunnib mind endalt küsima: kui mina homme sureksin, kas minu katkenud osalust Jumala koguduses märgataks? Kas mu elu on Kristuse juurde tulemisest saadik olnud tõesti Kristuse kuningriigi heaks või on jäänud rohkem enda heaks? Kas ma elan evangeeliumitöö edendamiseks või enda ambitsioonide täitmiseks? Tabiita puhul ei olnud kahtlust, et ta elas Jeesusele.

See lugu tõstatab ka teise küsimuse: miks tundub koguduse töö koorem alati langevat ühele-kahele inimesele, samal ajal kui ülejäänud võtavad nende panust endastmõistetavalt? Kuidas laseme käputäiel inimestest võtta nii palju kohustusi, et oleme kimbatuses, kui neid enam ei ole? Kas koguduse elu peaks nii rängalt sõltuma vähestest inimestest, et kogudus ei ole kinnipanemisest kunagi kaugemal kui üks-kaks matust?

Muidugi ei tea me, kas see oli Joppe koguduses nii. Võis olla, et kogu kogudus oli väga aktiivne ja Tabiita oli lihtsalt juhtumisi üks neist erakordselt andekatest inimestest. Aga kujuta ette, mis võiks juhtuda, kui me kõik otsustaksime olla nagu Tabiita! Võib juhtuda, et kristlased saavad taas tuntuks kui inimesed, kes pööravad maailma pahupidi. (Apostlite teod 17:6)

Jaga Facebookis