MIS JUHTUS PÜHA SUUDLUSEGA?

Avaldatud 19.12.2014, rubriik Päeva sõna

Tervitage üksteist püha suudlusega! Kõik Kristuse kogudused tervitavad teid! Rm 16:16

Püha suudlemine! Millal sind viimane kord kirikus suudeldi? Mulle meenub üks juhus, kui ma kirikus musi sain. Tervitasin kord teenistuselt lahkuvaid inimesi, kui üks naine must kinni haaras ja huvitaval kombel – suudles mind otse huultele. Mõni aeg hiljem sai ta mu ootamatult kätte ülikooli peahoone ees ja jällegi sai mulle osaks tema „eriline kohtlemine”. Pärast seda teist juhtumit jätsin hästi meelde, milline ta välja nägi ja edaspidi mööda linnakut käies jälgisin hoolikalt, mis minu ümber toimub. Ma kardan, et tema tervituse puhul oli püha suudlus saanud üsna moonutatud kuju. Tegelikult sarnanes see väga hoopis „ebapühale suudlusele”.

Kuid see selleks, Uue Testamendi kirjad näitavad selgelt, et püha suudlus oli varajases koguduses levinud tervitamise vorm. Nii lõpetab Paulus 1. Kirja korintlastele korraldusega tervitada üksteist pühade suudlustega, sama teeb Peetrus oma esimese kirja lõpus (1Pt 5:14; vt ka 2Kr 13:12; 1Ts 5:26). See võib teid panna mõtlema: „Miks me siis tänapäeval ei tervita üksteist koguduses pühade suudlustega?” Muutuse on põhjustanud mitmed asjaolud. Üks neist on lihtne fakt, et tervitamise vormid on aja jooksul asendunud. Varajase koguduse ajal oli suudlus tervitusena laialdaselt levinud kogu ühiskonnas. Juudaski rakendas seda kommet, et juhatada sõdurite salka Jeesust arreteerima. Tänapäeval täidavad püha suudluse kohta käepigistus, soe naeratus ja tihti ka embamine. Nagu arvata võime, on teiseks põhjuseks, miks suudlemine moest läks, asjaolu, et mõned usklikud kippusid seda kuritarvitama. Aleksandria Clement (150–215) kirjutab inimestest, kes oma suudlemisega „panid kiriku kajama”. Ta rõhutab, et „häbitu suudluse kasutamine … ajendab alusetuid kahtlusi ja õelaid tunnistusi” (Instrucor IX).

Niisiis käis püha suudlus mõnedes gruppides alla, kuid põhimõte on jäänud samaks. Inimesed vajavad sooja vastuvõttu, kui nad kirikusse tulevad. Üks halvemaid kogemusi on mõne tundmatu koguduse külastamine, kus sind soojalt ei tervitata või ei tervitata üldsegi. Sellised kogemused tõstatavad küsimuse, kas me ikka käisime sellise Jumala koguduses, kes meist hoolib.

Jaga Facebookis