Palves osalevad vähemalt kolm isikut – huvitav fakt, kuna enamik meist tundub arvavat, et selles osaleb vaid kaks.
Rm 8:26 ja 27 toovad välja need kolm: (1) meie, kristlased, kes oma nõtruses ei tea, mille pärast palvetada, (2) meie sees elav Vaim, kes kostab meie eest väljendamatute ägamistega, ja (3) Jumal Isa (kes tunneb meie meelt ja südant ning samuti ka Vaimu mõtteid), kes kuuleb ja vastab.
Ehk peaksime lisama ka neljanda isiku, kui mõtleme palveteenistusest. See on Kristus, kes on „Jumala paremal käel ja kes palub meie eest” (Rm 8:34). Piibel ütleb, et oleme ühenduses kogu Kolmainsusega. Palve on sama auline kui see on oluline.
Roomlastele 8. peatükis aitab Paulus meil näha Vaimu rolli palves selgemini kui ükskõik millises teises Piibli osas. Apostel avaldab kolm väidet Vaimu palveteenistuse kohta. Esiteks, meie nõdra, pooleldi-päästetud olukorra tõttu, Vaim „tuleb meile appi” (s. 26). Teiseks, Vaim palub meie eest (s. 26), kuna meie ei tea, mida paluda. Kolmandaks, Vaim palub meie eest Jumala tahtmise järgi (s. 27). Vaimu vahendajarollis väärivad kaks punkti erilist tähelepanu. Esiteks, hämmastaval kombel öeldakse, et Vaim „ägab” Jumala laste eest, kui ta meiega palvetab (s. 26). Seega ühineb Vaimu ägamine kogu loodu ägamisega (s. 22) ja koguduse ägamisega (s. 23). Idee Püha Vaimu ägamisest on mõningaid solvanud, kuid tundub, et mõte peitub Vaimu solidariseerumises meie ägamisega, meie katsetega oma masendust väljendada. Ta samastub selle maailma ja koguduse valudega ning, nagu tõelised kristlased, igatseb lõpliku lahenduse järele. Selle pärast ägame me koos Vaimuga.
Teise eriti olulise punktina teatab tänane tekst, et Vaim palub meie eest „Jumala tahtmise järgi”. Seega on Vaim ja Kristus, kes kolm korda palvetas Ketsemani aias „mitte sinu, vaid sinu tahtmine sündigu”, mõlemad nõus alati palvetama jumaliku tahtmise järgi. See mudel on eriti oluline Jumala koguduse palvetajatele. Lõppude lõpuks, kõik kristlased tahavad teha Jumala tahtmist.
In English