Kui saad alles Kristuse koguduse liikmeks, võib olla veidi rabav tunne mõelda, et oled just astunud mõnede suurte nimede hulka. Sa pole sugugi vähem koguduse osa kui olid algsed kaksteist jüngrit või juhtivad isikud, kes elasid esimesest sajandist praeguseni. Sa ei ole Jeesuse jaoks vähem väärtuslik kui mehed ja naised, kelle nimed kaunistavad ajalooraamatuid, või märtrid, kes andsid oma elu evangeeliumi nimel. Sa osaled misjonikäsu täitmises sama palju kui nemad.
Loomulik on esitada küsimus: aga mida on minul pakkuda? Kuulsate usklike näiliselt suurepäraste suursaavutuste kõrval võib meie enda potentsiaal panustada, näida pisitilluke. Me tunneme end nagu väikelaps, kellele antakse ema kõrval köögis „tähtis töö“, et ta tunneks end tiimi väärtusliku osana, kuid tegelikult anti talle täitmiseks tühine ülesanne, et hoida teda jalgu jäämast.
Paulus selgitab, et koguduse töös ei ole inimesi, kes oleks lihtsalt „emme väikesed abilised“. Mitte kellelgi ei ole kogudusetöös sellist positsiooni, et ta võiks pidada teiste panust ebaoluliseks. Meid ei ole saadetud maailma üksikisikute vaba kogumina, vaid Kristuse ihuna. Individuaalselt ei küündi kellegi pingutused kuigi kaugele, aga koos saab meist Jeesuse kohalolu maailmas − terviklik ihu.
Tegelikult võib ükskõik missuguse inimese panus paista tibatilluke teenivate inglite panuse kõrval, kelle võimed ületavad meie omi märkimisväärselt. Aga Pühakirja järgi oleks raske jõuda järeldusele, nagu peaksid inglid suures võitluses osalemist tühiseks.
Peamine, mida Jumala töös tegutsedes meeles pidada, on see, et Ta ei kutsunud sind olema keegi teine; Ta kutsus sind sellepärast, kes sina oled. Sinu koht Kristuse perekonnas on ainulaadne ja seda saad täita ainult sina, sest Jumal peab sind sama asendamatuks nagu iga teist osa oma kogudusest.
In English