Puhkuse luksus

Istusin hiljuti lõunalauas, käes verivärske töögraafik järgmise kuu töö- ja vabade päevadega. Viskasin sellele paberilehele pilgu peale ja avastasin ühe imelise reeglipärasuse. Iga seitsmes päev oli vaba. Joonistasin iga sellise päeva kohale väikese päikese, märgistamaks päeva rõõmu ja valgust argipäevade rägastikus. Tol hetkel, vaadates oma lähitulevikku mustvalgel paberil, mõistsin, missugust luksuslikku elu ma siin tavalises maailmas elan. Mulle saab osaks, täiesti tasuta, iganädalane luksuslik puhkus Jumala armus ja rahus. See tegi mind ülimalt rõõmsaks ja tänulikuks.

Vaatamata ametile, eale, asukohale ja töögraafikule on meil kõigil üks lisaamet. Seda peame meeleldi, kuigi selle eest saadav tasu on alati miinustes ega lisa sentigi meie pangaarvele. See amet ei anna meile kuulsust ega rahu, pigem vastupidi – väsitab meid endid ja teisi ülearu ning tagab pideva ebameeldivustunde. Muretsemine. Muretsemine oleviku, tuleviku, laste ja lastelaste ning kõigi nende detailide pärast meie elus, mida meie ise mõjutada ei saa. Jumal pakub meile muretsemisest puhkust. Ta soovib aidata meie koormat kanda, et meil oleks kergem, et me saaksime puhata. Kas pole seegi luksus?

Iganädalane hingamispäev loob korrapära ellu ja struktureerib aega nädalate kaupa. Nädalal on kindel lõpp ning algus ja ka kindel kõrgpunkt – osadus koguduse ja Jumalaga rahupäeval.

Tihtilugu on meil sisemine sund või väline nõue olla äärmiselt efektiivne, täita iga vaba hetk mõne tulemusliku ja mõtestatud tegevusega, et pidevalt võimalikult palju jõuda ära teha. Ka olemine, armus puhkamine ja selle armu piiritute mõõtmete tunnetamine on sama tähtis või tähtsamgi veel kui ükskõik milline muu tegevus. Et oma elus armu tunnetada ning Jumalas puhata, on vaja aega – kas siis rahupäeval, argipäeva kiiretel hetkedel või pikema puhkuse ajal. Puhkus on üks tark tegu ja suurim luksus. Jumalgi puhkas.

Janne Kütimaa