Ütlus „Ma tean ainult seda, et ma midagi ei tea“ on omistatud Kreeka filosoof Sokratesele, kuigi Sokrates ise ei kirjutanud midagi ja Platoni jutustuses Sokratesest ei ole seda väidet. Inimesed kasutavad seda rõhutamaks mõtet, et mida rohkem õpime, seda selgemaks saab, kui vähe me tegelikult teame. Mäletatavasti on Kong Fuzi öelnud midagi sarnast: „Tõeline teadmine on teada, mida sa tead ja mida sa ei tea.“
Olen alati mõtisklenud inimeste teadmisjanu üle ning imestanud, et paljud meist veedavad oma elu, tuupides pea täis teadmisi, millest ei ole mingit kasu siis, kui oleme kord surnud. Mind ennast tõmbab vastupandamatult raamatute poole; minu öökapil ei ole neid virnas kunagi vähem kui kümme-viisteist, lehekülgede vahelt välja turritamas märkmepaberid kohtades, mida pean tähendusrikkaks. Mida rohkem ma loen, seda suuremaks muutub mu teadmisjanu. Raamatute kuhi mu keldris, kus on juba tuhandeid eksemplare, paisub kindlasti veel tuhandete võrra, enne kui mu elu kell seisma jääb.
Kas oled avastanud end kunagi mõtlemas, mis mõte võib olla pideval õppimisel? Noore inimese puhul on õppimine loogiline; ta omandab teadmisi, mis teenivad teda nende lühikeste eesolevate aastakümnete jooksul. Aga mis kasu on võtta raamat pihku ja veel midagi uut õppida, kui oled juba üle kaheksakümne aasta vana? Millal sa seda kasutad?
Koguja raamatu autor kulutab märkimisväärseid pingutusi elu mõttetuse üle halamisele. Ajavood uhuvad minema kõik, mida sa teed, saavutad või õpid. Praegusest mõni põlvkond edasi on ammu unustatud kõik, mis sul oma eluga saavutada õnnestus, või on see muutunud tähtsusetuks neile vähestele, kes võivad veel su nime mäletada.
Mis on siis sellel mõtet? Autor annab vastuse: „Ta on nende südamesse pannud ka igaviku.“ (Koguja 3:11) Haud võib olla selle elu lõpp, kuid iseloom, mille praegu kujundame, osutub hüppelauaks igavesse ellu, mille Jeesus annab meile siis, kui Ta tuleb meid unest äratama uuele elule, mis on palju reaalsem kui see siin.
In English