JEESUS KÕNNIB MEIEGA LÄBI KÕIGI ELUTORMIDE

Kavatsesin täna kirjutada merel kõndivast ja tormi vaigistavast Kristusest. … Kui elavalt kerkis mul silme ette lainetel kõikuv paat jüngritega! Öö oli pime ja tormine. Õpetaja oli ära. Lained käisid kõrgelt ja tuul puhus vastu. Olnuks jüngritega Jeesus, nende Päästja, tundnuksid nad end turvaliselt. Kogu pika, kurnava öö surusid nad aerudele, püüdes trotsida tuult ja laineid. Nad tundsid õudust ohu ees. Jüngrid olid raskuste ja ohtudega harjunud tugevad mehed, keda oht nii kergesti ei kohutanud.

Jüngrid olid oodanud, et saavad Päästja mingis kohas laeva võtta, kuid kuidas nad nüüd ilma Temata sellesse kohta üldse jõuavad? Kõik püüded näisid asjatud, sest tuul oli vastu. Sõudjate jõud oli otsas, halastamatu torm aga ei vaibunud, vaid rullis laineid nii metsikult, otsekui püüdes paati koos jüngritega iga hetk sügavikku neelata. Oh kuidas nad igatsesid Jeesuse järele! Suurima ohu tunnil, kui jüngrid juba lootusest loobusid, ilmus äkki neljandal vahikorral Jeesus keset välgusähvatusi vee peal kõndides. Jeesus ei olnudki neid unustanud! Tema valvas, õrn, kaastundlik silm oli neid armastusega läbi kogu kohutava tormi valvanud. Suurima häda ajal oli Jeesus nende lähedal. …

Sel hetkel, kui lootus oli asendumas meeleheitega, kui jüngrid tundsid end täiesti maha jäetuna, valvas maailma Lunastaja silm kaastundlikult nende järele, nagu valvab hoolitsev ema kannatavat last. Lunastaja armastus on piiritu. Jüngrid olid esmalt kohkunud, kuid siis kuulsid nad üle vihase tormi mühina häält, mida kõige enam kuulda igatsesid: “Olge julged, see olen mina, ärge kartke!” Usaldus Jeesusesse taastus. “Jeesus! See on Jeesus!” hüüdsid nad üksteisele. “Ärge kartke! See on Jeesus, meie Õpetaja!”

Jeesus lausus seejärel tuultele, lainetele ja mässavatele voogudele: “Jää vakka, ole vait!” Kui palju kordi oleme oma elukogemustes olnud samalaadses olukorras nagu jüngrid! Kui palju kordi on Kristus End meile ilmutanud ja meie kurbuse rõõmuks muutnud! Oo, vägev Lunastaja, armuline ja kaastundlik Päästja, suuteline oma igavese väega vaigistama kõik meie tormid, elustama kõik südamed! Tema on meie Lunastaja. Me võime usaldada Teda nii tormis kui päikesepaistes. – Kiri 5, 1876.