Kui te teate selgesti

1829. aastal tegi New Yorgi kuberner, Martin Van Buren presidendile avalduse, mis tegi temast ühe tolle aja kõige tsiteerituma inimese: „Lugupeetud härra president! Meie maa kanalitesüsteemi ähvardab uus oht, mida nimetatakse raudteeks. ... Nagu te hästi teate, härra president, liiguvad rongid raudteel ebanormaalselt suure kiirusega – 25 km/h! Neil on mootorid, mis lisaks reisijate elu ja jäsemete ohustamisele ka möirgavad ja teevad kohutavat lärmi kaunites külakohtades, kust nad läbi sõidavad, süütavad viljapõlde, hirmutavad loomakarja, naisi ja lapsi. Olen kindel, et Kõigeväelisel Jumalal pole kunagi olnud lasta inimestel rännata sellise peadpööritava kiirusega.“

Meenutagem ka neid, kes ütlesid, et lennukid ei hakka kunagi lendama, inimene ei astu kunagi Kuu peale ning et munarakku on üsaväliselt võimatu viljastada, „sest Jumal ei lubaks seda.“

Need, kes „teavad täpselt,“ mis Jumalale meeldib ja mis mitte, peaksid oma arusaamade üle sügavalt järele mõtlema. Jumal ei lakka meid üllatamast. Me võime teada palju päevadest ja tundidest (1Ts 5,1). Me peame aga ka arvestama sellega, millise meelevallaga Jumal võib inimkonna ellu sekkuda.

Peab olema adventist, et vaadata maailma ja näha seal Kristuse tuleku märke. Me näeme neid kleebituna kuulutustulpadele, neid edastatakse televisiooni ja raadio kaudu, see on näha tänapäeva teaduse ja tehnika saavutustes.

Siiski hoiatab seesama Jumala sõna, et need, kes hoolikalt loevad päevi ning püüavad märgata ajamärke, võivad jääda Jeesuse tulekuks valmistumisega hiljaks. Jumala kell hakkab lööma ja uks nende ees sulgub.

Paulus ütleb: „ärgem magagem nagu teised.“ (salm6). Maailma tavaarusaam haarab inimeste mõttemaailma. Üritades täita sotsiaalseid norme, unustatakse piiblitõde. Patt võib nad lõksu meelitada.

Sellised inimesed nõustuvad teiste kristlastega, kui räägitakse maailma kehvast olukorrast. Nad noogutavad innukalt pead, kui jutlustaja puldist kuulutab ajamärke. Kuid nad ütlevad, et Jumal ei astu veel vahele. Ning selline mõtteviis paneb aluse nende hukkumisele.

„Mul paluti teile öelda, et te mõtlekiste sellele, kui vähe on veel aega. Näib, nagu oleks kuskil üks varas, kes pidevalt meie aega varastab.“