Kes on see Jumal, kes on meid valinud? Kaksteist tundi hiljem, reede keskpäeval, ripub Jeesus roomlaste ristil. Tema verine selg hõõrub vastu pinnulist puud − selg, mille on Tema nahale langenud piitsa luu- ja metallnaastudega rihmad narmastanud veriseks känkraks.
Viieteistkümne sentimeetri pikkused puuposti sisse taotud naelad olid purustanud Tema randmete ja labajalgade närvid, kõõlused ja veresooned. Julmalt naelutatud asendisse, mis pidi hingamise muutma kramplikuks pitsituseks, pidi Jeesus lihtsalt hingamiseks rinda tõstma. Kuid selleks, et liigutada diafragmat nii palju, et õhku sisse tõmmata, pidi Ta libistama purustatud selga puud mööda, surudes samas oma raskuse naeltest läbitud randmetele ja pahkluudele, tekitades nii põletavat valu.
Pole ime, et ladina keelde leiutati sõna excruciatus, mis tähendab „ristilt pärit” ja millest tuleneb ingliskeelne sõna excruciating – „piinav, vaevav”. Kolgata ei olnud tuimastusega piknik. Ja selle tulemusena olemegi ju vaimusilmas kujutanud ette risti kui füüsiliste kannatuste piiri? Mel Gibsoni verine tõlgendus juhib kahtlemata niisugusele järeldusele.
Kuid kas rist on inimliku valu piir? Kord jälgisin sõpra, kes suri vähki, olles ööl ja päeval ühendatud morfiinitilgutiga. Mõistagi ei ole kuus tundi Kolgatal võrdväärsed kuue nädala kaugele arenenud vähiga. Rist peab olema midagi enamat kui inimkannatuste ja füüsilise valu graafiline kujutis.
„Kogu elu oli Kristus kuulutanud langenud maailmale häid sõnumeid Isa halastusest ja andestavast armastusest. Ta oli tahtlik andestama ka suurimale patusele. Kuid nüüd, kui Ta kandis kohutavat süükoormat, oli Isa andestav pale Tema eest varjatud. Jumaliku palge varjamine Lunastaja eest sellel kohutaval tunnil täitis Ta südame niisuguse piinaga, mida inimene täielikult iialgi mõista ei suuda. Tema ahastus oli nii suur, et kehaline valu jäi peaaegu märkamata.” („Ajastute igatsus”, lk 516)
Peaaegu märkamata? Mis oli siis see, mis kutsus esile niisuguse ahastushüüu enne Tema surma?
In English