KARJATUS PIMEDUSES

Avaldatud 25.1.2015, rubriik Päeva sõna

Ja kui keskpäev kätte jõudis, tuli pimedus üle kogu maa kuni kella kolmeni pärast lõunat. Ja kella kolme ajal kisendas Jeesus valju häälega: „Eloii, Eloii, lemaa sabahtani?” − see on tõlgitult: „Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mu maha jätsid?” Markuse 15:33, 34

Olen kuulnud mõnda inimeste karjatust. Isana olen kuulnud oma lapsi valust või hirmust karjatamas. Pastorina olen kõndinud haigla koridorides ja kuulnud suletud uste tagant summutatud valuhüüdeid. Kuid ma pole kunagi kuulnud selget ja abitut hirmu Kolgata karjatuses: „Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mu maha jätsid?” See polnud niutsatus, vaid „valju häälega” hüütud (kreeka keeles megale phone, kust on pärit meie sõna „megafon”). See oli kahtlemata nagu Tema viimane hüüatus, „kriiskav, läbilõikav ja ahastav”. (Signs of the Times, 14. aprill 1898)

Mis on see kabuhirm saada Jumalast hüljatud, mis kõlab keskmiselt ristilt? Kas see võis olla hääletult, hiilivalt lähenev teine surm, mida Jeesus pimeduses tajus? Surm, mis on igavene, mida ei ole kusagil universumis varem nähtud? Surm, mida nimetatakse Ilmutusraamatu 20:6 teiseks surmaks ja Kirjas roomlastele 6:23 (NKJV) igaveseks surmaks. Kas Kristuse abitu karjatuse võis vallandada nimetu hirm selle nimetu vaenlase ees?

Tema risti ümbritsev üleloomulik surmapimedus oli varjatud tõend, et eraldatus, millest pääsemise nimel Jeesus aias palvetas, oli tegelikult nüüd toimunud. „Mu Jumal, mu Jumal!” Nüüd mitte „Abba, Isa.” Pelgalt selle õuduse mõistmine, et Tema, kellega Ta oli jaganud igavest minevikku, on läinud. „Miks sa mu maha jätsid?” Kuid sellele karjatusele ei tule vastust, peale risti haudvaikse pimeduse. Ta oli igaveseks ära lõigatud. Pilkavatel vaimulikel ja rabidel oli õigus. „Teisi on ta päästnud, iseennast ei suuda päästa.” (Mt 27:42) Ja see on evangeeliumi tõde. Sest kui Ta oleks sel reede pärastlõunal iseenda päästnud, oleks see olnud kõik, mis oleks päästetud saanud. Ainult Tema ise. See on jumaliku armastuse mõistetamatu tõde, Jumala armastus Kristuses, mis takistas Teda iseennast päästmast, pani Tema selle asemel ennast igaveseks ohverdama, et lihtsalt päästa patuseid nagu sina ja mina. Isegi mitte Tema karjatus pimeduses ei suutnud Tema meelt muuta ega valikut tühistada. Jumal, kes valis meid alguses, valis meid ka lõpus, kui Tema jaoks sel pärastlõunal kõik lõppes.