Rõõmustage Issandas

Sõitsin ühel õhtul Helsingis metroorongiga koju. Tund oli hiline, seljataga tööpäev ja muud asjatoimetused-tegemised. Üle vahekäigu juhtus istuma kaks n-ö gooti stiilis, üleni musta riietatud keskkooliealist neidu, kes ajasid omavahel üsnagi lõbusalt juttu. Ümberringi istusid inimesed peamiselt ühekaupa, vaikselt endamisi mõtiskledes. Ühel hetkel kiskus neiu keskmisest valjuhäälsem jutt väga naljakaks. Et tegu oli paraja koomikuga, ei suutnud tema sõbranna naeru pidada ja peatselt kajas terve vagun tema lustakast, pulbitsevast naerust. Jälgisin silmanurgast, kuidas ümbritsevad inimesed tegid väiksemaid ja suuremaid jõupingutusi naeru tagasihoidmiseks. Kes muheles habemesse, kes püüdis suunurki sirgeks kiskudes ajalehe taha peituda, kes naeris lausa kaasa, nii et päris tõsiseks ei suutnud keegi jääda.

Raamatus „Müüdud naer”, mis oli põhikoolipäevil üks mu lemmikuid, saab üks naerusuine poiss nimega Tim ahvatleva pakkumise – omandada võime võita kõik kihlveod, mida ta eales sõlmib, kuid selle eest peab ta ära andma oma nakatava, sillerdava naeru. Sõlminud tehingu, saab Timist morn ja sünge noormees, kes kunagi ei naera. Küll aga omandab ta üksteise järel üha suuremaid rikkusi.

Kas ei peitu selles loos paralleel ka meie tänapäeva eluga? Oleme sageli nii hõivatud, koormatud ja muserdatud igapäevaelu muredest ning ressursside hankimisest, et oleme kaotamas võime naerda/naeratada ning näha igapäevaelu olukordades neis varjul olevat koomikat. Mõtlemapanev on tõik, et laps naeratab ja naerab keskmiselt kümneid kordi päeva jooksul (kõige rohkem pidavat seda tegema kuueaastased lapsed), samas kui täiskasvanud inimesed naeravad või naeratavad alla kümne korra päevas. Tundub, et mida vanemaks saame, seda enam känguvad meie „naerulihased”, sest millegipärast leidub neile üha vähem ja vähem kasutust, võrreldes lapsepõlvega.

Paulus innustab meid kirjas filiplastele: „Olge ikka rõõmsad Issandas! Taas ma ütlen: Olge rõõmsad!” (4:4). See kirjakoht meeldib mulle väga. See on nii innustav, nii rõõmutoov. Saan aru, et see kirjakoht julgustab meid just nimelt naerma ja naeratama ja seda väga heal põhjusel – kristlastena on meil ühendus kõige rõõmu ja kõigi heade asjade Loojaga, keda meil on au tunda ja kellega võime igapäevaselt suhelda. Kui usume Jeesust ja kanname südames kõiki neid õnnistusi, mida Tema on lasknud ja laseb meil osaks saada, on meil põhjust kui just mitte laginal naerda, siis vähemalt heameelest muheleda.

Laura Grönholm