Kui Kristus oli kaheteistkümneaastane, läks Ta koos vanematega Jeruusalemma paasapühale ja tagasiteel läks Ta rahvahulgas kaduma. Kui Joosep ja Maarja olid Teda kolm päeva otsinud, leidsin nad Ta templi õues „istumas õpetajate keskel neid kuulamas ja küsitlemas. Kõik, kes teda kuulsid, olid hämmastunud tema mõistusest ja ta vastustest.“ Ta esitas küsimusi meeldivusega, mis kütkestas neid õpetatud mehi. Ta oli kõigile noortele täiuslik eeskuju. Ta ilmutas alati aupaklikkust ja lugupidamist vanemate inimeste suhtes. Jeesuse usk ei muuda ühtki last jämedaks ega ebaviisakaks.
Kui Joosep ja Maarja Jeesuse leidsid, olid nad hämmastunud „ning ta ema ütles talle: „Poeg, miks sa oled meile nõnda teinud? Vaata, su isa ja mina oleme sind südamevaluga otsinud.“ Ent tema ütles neile: „Miks te siis olete mind otsinud?“ Ja taeva poole osutades jätkas Ta: „Kas te ei teadnud, et ma pean olema neis paigus, mis on mu Isa päralt?“ Nende sõnade kõnelemise ajal välgatas läbi inimlikkuse jumalikkus. Taeva valgus ja au särasid Tema näol. …
Kristus ei astunud avalikku teenistusse enne veel kaheksateistkümne aasta möödumist, kuid Ta teenis pidevalt teisi ja kasutas ära iga Talle avaneva võimaluse. Juba lapsepõlves rääkis Ta noortele ja vanadele lohutavaid, õrnu sõnu. Tema ema pani paratamatult tähele Tema sõnu, meelsust ja tahtlikku kuulekust kõigile ema korraldustele.
Ei ole õige öelda, nagu paljud kirjanikud väidavad, et Kristus oli nagu kõik lapsed. Ta ei olnud nagu kõik lapsed. Paljud lapsed on eksiteel ja halvasti kasvatatud. … Jeesust oli õpetatud vastavalt Tema missiooni pühale olemusele. Tema kalduvus õigust teha valmistas vanematele pidevalt heameelt. Tema esitatud küsimused juhtisid vanemaid veelgi tõsisemalt tõe olulisi põhiteadmisi uurima. Tema liigutavad sõnad looduse ja looduse Jumala kohta avardasid ja valgustasid nende mõistust. − Youth Instructor, 8. september 1898.
In English