Väikese lapse lemmikpaik on oma emme või issi süli. Meie Anna jaoks on lausa rituaal see, kuidas ta emme sülle tuleb. Ta seab ennast mõnusalt ning hubaselt sisse ning jääb siis mõnusalt, ema rinnale nõjatudes, tema käsivarte embuses „nurru lööma“, tavaliselt mõnda raamatut lehitsedes. Laps tahab emme sülle eriliselt siis, kui ta on haiget saanud või muudmoodi pettunud. Siis pole palju vaja, väike kallistus või haigele kohale pealepuhumine, ning valu ongi läinud.
Pisike jookseb emme juurde, tahab emme sülle eriliselt ka siis, kui tal on miskit hästi läinud, ta on midagi toredat kogenud, näinud või teinud. Milline tore jutuvada tema suust siis voolab ja kui rõõmus ta on oma väikeste kordaminekute üle! Kummaline on see, et laps ei vaja meeldetuletust, „oi-oi, mine nüüd emme või issi juurde, küll tema lohutab“, vaid ta teeb seda otsekui iseendast, pikemalt kaalutlemata. Ta läheb emme juurde, sest oma lühikese elu jooksul on ta nii palju kordi kogenud, kuidas emme kallistus ja lohutus aitab valul mööda minna.
Ise mäletan, kuidas ma lapsena ootasin ema õhtuti koju eriliselt siis, kui mind vaevas migreenihoog. Minu üksikhooldajast ema tegi tööl pikki päevi ning mind vaevasid tihti hirmsad peavalud. Mäletan, kuidas peavalu jäi väiksemaks juba pelgalt pilgust emale, ema lõhnast ja tema hääle kuulmisest, kui ta koduuksest sisse astus.
Jumal, aitäh sulle meie emade ja isade eest! Palun kingi kõigile lapsevanematele kannatlikkust, pikka meelt ja armastavat meelsust enda ja kõigi teiste laste suhtes.
Laura Grönholm
In English