Taevaisagi igatseb, et meie jookseksime oma murede ja rõõmudega Tema juurde, tooksime siiras palves Tema ette oma valud ja pettumused, et Tema võiks meile lohutust ja leevendust tuua. Mitte ainult siis, kui oleme oma usuelus alles väikelapsed, vaid ka siis, kui oleme Jumalaga koos käinud juba kümme, kakskümmend või rohkem aastat.
Jumalal on heameel kuulda meie „rõõmsat jutuvada“ ka siis, kui meil on miskit hästi läinud. Kindlasti põhineb suur osa lapse igatsusest emasüle järele ka füüsilisel puudutusel ja füüsilisel lähedusel, mida meie ju Taevaisaga ei tunneta. Usun siiski, et see on ajutine, maine puudujääk.
Usun, et tegelikult igatseb Taevaisa meiega ka füüsiliselt kohtuda ja meid oma embusse haarata siis, kui käesolev, pisarate ja valu „vaatus“ maailma ajaloos on läbi saanud.
Laura Grönholm
In English