Selles salmis on Rm 11:33 alanud kiituse kokkuvõte. Salm koosneb kahest osast. Esimene sisaldab teoloogilist kinnitust, et me sõltume Jumalast. „Jah, temast ja tema läbi ja temasse on kõik.” Sellel, kas „kõik” viitab loomisele või lunastusele, ei ole tähtsust, kuna need mõlemad – ja ka kõik muu – on Jumalast. John Stott ütleb: „Kui me küsime, kust on kõik asjad algselt ja ka tänapäeval pärit, siis on vastuseks „Jumala läbi”. Kui me küsime, miks asjad on olemas ja kuhu kõik asjad suunduvad, on vastuseks „Jumalast ja Jumala juurde.” ... Jumal on kõige Looja, alalhoidja ja pärija, kõige allikas, põhjus ja eesmärk. Ta on Alfa ja Oomega ja iga muu tähestiku täht.” Moffatti tõlge võtab tänase salmi olemuse hästi kokku: „Kõik tuleb temast, kõik elab temas, kõik lõpeb temas. Au talle igavesti! Aamen.”
Paulus võtab 11. peatüki kokku Jumala kiitusega: „Temale olgu au igavesti! Aamen” (1968. a tõlge). Kuna Jumal on kõige allikas, kuulub kogu au vaid Temale.
Inimlik uhkus püüab au anda endale. Nebukadnetsar tegi vea, kui ta hõiskas: „Eks see ole see suur Paabel, mille ma oma võimsa jõuga olen ehitanud kuninglikuks valitsuspaigaks ja oma väärikuse auks?” (Tn 4:27).
Uhkus on see, kui käitume, nagu peaksime end Jumalaks. Või nagu üks autor seda väljendab: „Kõndida uhkeldavalt ringi, nagu oleks Maa meie oma, pidada meie sõltuvust Jumalast tühiseks ning selle asemel teeselda, et kõik sõltub meist, ning omistades sellega au, mis kuulub vaid Jumalale.” Uhkus on Jumala-vastase ellusuhtumise tipp.
Kui me seda tõde meeles peame, on meil lihtne mõista, miks Paulus on kirjas niivõrd mures uhkeldamise pärast – nii selle pärast, et ei tohi kiidelda oma isiklike pingutustega pääste saavutamiseks, kui selle pärast, et tuleb kiidelda sellest, mida Jumal on Kristuse läbi ristil korda saatnud.
Kogu au kuulub vaid Jumalale. See on üheteistkümne peatüki kokkuvõte. Kuid see on ka kokkuvõte pühitsusteemale. Me ülistame Jumalat, sest teame tõde sellest, mida Ta on meie heaks teinud.
In English