Bioloog William Beebe’l (1877–1962) oli tavaks jutustada oma külaskäikudest ekspresident Theodore Roosevelti juurde tema kodus Long Islandil. Mõlemad mehed nautisid rääkimist ja mõlemad armastasid loodust. Enne õhtust magamaminekut kõndisid nad väljas ning vaatasid taevast, kuni leidsid suure Pegasuse ruudu alumise vasaku nurga juurest kahvatu valguspunkti. Seejärel tsiteeris üks nendest: „See on Andromeeda spiraalgalaktika. See on sama suur kui Linnutee. See on üks sajast miljonist galaktikast. See koosneb sajast miljardist päikesest, millest igaüks on suurem kui meie oma.” Oma rituaali lõpetuseks ütles teine: „Ma arvan, et oleme piisavalt väikesed. Lähme magama.”
See lugu tuletab mulle meelde 8. psalmi: „Kui ma näen su taevast, su sõrmede tööd, kuud ja tähti, mis sa oled rajanud, siis mis on inimene, et sa temale mõtled, ja inimesepoeg, et sa tema eest hoolitsed?” (Ps 8:4, 5). On siis inimene midagi enamat kui peaaegu nähtamatu täpp peaaegu nähtamatul täpil (planeet Maa) mis asub galaktilises mõistes peaaegu nähtamatus täpis (Linnutee galaktika)? Ja ometi on Jumal andnud meile kõigile taeva aardeid. Ta saatis oma ainusündinud Poja seda mässulist planeeti päästma. Miks? Oma armastuse pärast! Kuid kes suudab mõista sellist armastust? Pauluse vastus on: „Ei keegi.” Me võime heita pilgu selle sügavusse ja aulisusse, kuid me ei suuda seda kuidagi täielikult mõista.
Selline järeldus asetab inimese üsna tagasihoidlikusse seisusesse. Enamik meist sooviks ikka ja jälle Jumalat õpetada, kuidas asju siin maa peal juhtida ja kuidas lunastusplaani ja viimsepäeva kohut ellu viia. Kuid viimaks peame siiski tagasi tõmbuma ja laskma Jumalal Jumal olla. Me ei saa ka Tema rikkusele midagi juurde anda, kuidas me ka seda ei prooviks. Nagu ka Paulus korduvalt märkis, me ei saa teha midagi, et päästet osta või sellele väärtust juurde anda. Kõik, mida me teha saame, on Jumala rikkus alandlikult vastu võtta ja iga päev paluda, et me võiksime õppida Temaga koos täiuslikumalt kõndima. Me soovime, et Ta muudaks meid nii, et me saaksime üha rohkem Tema sarnaseks. On imede ime, et ehkki Jumal on niivõrd meist üle, on Ta nõustunud elama oma elu meis.
In English