Ükskõiksete viivitus

Paha sulane ütleb oma südames: “Minu isand viibib.” Ta ei ütle, et Kristus ei tule. Ta ei pilka mõtet Tema teisest tulekust. Aga südames, tegudes ja sõnades kuulutab ta, et Issanda tulek viibib. Ta tõrjub teistegi meeltest eemale kindluse Issanda peatsest tulekust. Tema mõjutusel muutuvad inimesed hoolimatuks ja kohmitsevad oma heaolu nimel. /.../ Ta ühineb maailmaga. See on kardetav ühendus. Maailma järgi käies satub ta lõksu.

“Kui sa ei valva, tulen ma kui varas, ja sa ei tea, mil tunnil ma su peale tulen.” (Ilm 3, 3).

Kristuse tulek üllatab valeõpetajaid. Nad ütlevad: “Nüüd on rahu.” Nii nagu preestrid ja kirjatundjad enne Jeruusalemma hävitamist, ootavad nemadki koguduse üleandmist maailma hiilgusesse ja ausse. Nad seletavad, et nii täituvad ajamärgid. Mida aga ütleb inspireeritud sõna? “Siis tabab neid äkiline hukatus.”

Kõigile maa elanikele, kes teevad selle maa oma koduks, tuleb Jumala päev nagu püünis.

Maailm magab liiderlikkuses, jumalakartmatutes naudingutes, magab liha julgeolekus! Inimesed lükkavad Issanda tuleku kaugele tulevikku. Nad naeravad hoiatuse üle. Nad kiitlevad uhkelt:

“Olgu homne päev nagu tänane, veel palju suurepärasem.” (2 Pe 3, 4).

Aga Kristus ütleb:

“Vaata, ma tulen kui varas.” (Ilm 16, 15).

Just samal ajal kui maailm küsib pilgates: “Kus on Tema tulemise tõotus?”, täituvad ajamärgid.

Kui inimesed hüüavad: “Nüüd on rahu!” tuleb äkiline hukatus. Kui pilkajad ja tõe hülgajad on läinud jultunuiks; kui tehakse tööd ja teenitakse raha põhimõtteid eirates; kui õppijad otsivad innukalt teadmisi kõikjalt peale Piibli, tuleb Kristus kui varas. AT 612, 613