Oma elus valime suures osas värvid ja kujundid ise. Sama suures või veelgi suuremas osas on kõige taustal ka käsi, mis püüab meie värvivalikuid ja kujundeid suunata. Justkui vanem oma väikse lapse pintslitõmbeid, lapsel veel suurt maalimiskogemust ei ole. Kui tulemus käes, on lihtne selle üle rõõmu tunda, kui pilt on üksnes helge ja ilus.
Mis siis, kui seal aga üks väike must laigukene laiub? Mõni jääb ainiti seda vaatama. Näebki üksnes seda musta laiku ja kurvastab, kuigi selle ümber on hulganisti positiivset, edasiviivat ning inspireerivat. Mustast laigust üle saada näib võimatu!
Teisel on enamjaolt tumedavärviline pilt ja selle keskel helge suvine värvilaik. Too näeb üksnes helget, mis sellest, et üldine pildi toon tume on.
Kumb neist on õnnelikum? Kas too musta laigukest helge keskel silmitsev või heledat kõige tumeda keskel nägev? Ja kumb maalija olen mina, kumb sina?
Janne Kütimaa
In English