Tunnistamine ja uskumine. Väline ja sisemine. Nende kahe mõtte kombinatsioon on vaieldamatult kristluse keskmes. Uus Testament ei jäta õrnematki kahtlust, et tõeline religioon on südameküsimus. Väline religioon on see, mis on näitlejail. Jeesus süüdistas varisere sellises religioonis, kui Ta ütles: „Te sarnanete lubjatud haudadega, mis väljastpoolt paistavad küll nägusad, aga seestpoolt on täis surnuluid ja kõiksugu roisku!” (Mt 23:27). Sisemine on esmatähtis, aga Uues Testamendis ei seisa sisemine kunagi üksi. Sisemus stimuleerib välist tegutsemist.
Kristusest tunnistamine on apostli jaoks pühalik tegevus. Varased kristlased tavatsesid tunnistada, nagu me tänases tekstis näeme, isegi kui see neid ohtu seadis. Sellised olukorrad tekitavad muidugi alati kiusatuse mitte tunnistada. Tunnistamise sisu on õpetlik. Teadvustamine, et Jeesus on Issand, tähendas radikaalset muutust oma mineviku suhtes nii paganaist kui juutidest pöördunuile. See oli juudi kristlastele iseäranis selge, kuna kreeka versioon Uuest Testamendist (Septuaginta) kasutab sõna Issand enam kui 6000 korda Jumala kohta. Paganate maailmas kasutati seda sõna jumaluste või imperaatorite kohta, kui neid koheldi kui jumalaid. Nõnda tähendab tunnistada Kristust Issandana tõendada, et Ta on Jumala Poeg.
Teisele tunnistamise aspektile, mis tegeleb Kristuse surnuist ülestõusmisega, pööras Paulus samuti suurt tähelepanu. Ülestõusmine leidis aset Jumala pitseeritud heakskiiduna Kristuse elu ja surma kohta. Leon Morris: „Ülestõusmisel on ülioluline tähendus. Ristil tegi Jumal oma päästetöö, aga Paulus ei usu mitte surnud märtrisse, vaid elavasse Päästjasse.”
See elav Päästja, nagu Paulus meile muudes kirjakohtades ütleb, naaseb kindlasti ja täidab oma tõotused. Inimene, kel on Kristuses nii sisemised kui välised kogemused, saab päästetud.
In English