ÕPPETUND KAUGEL JA LÄHEDAL

Avaldatud 25.8.2014, rubriik Päeva sõna

Ent õigus, mis tuleb usust, ütleb: „Ära ütle oma südames: Kes läheb üles taevasse? – see tähendab Kristust alla tooma, või: Kes läheb alla sügavusse? – see tähendab Kristust üles tooma surnuist.” Kuid mida see siis ütleb? „Sõna on su lähedal, sinu suus ja su südames.” See on ususõna, mida me kuulutame. Rm 10:6–8

Inimolendid on imepäraselt rikutud! Kõik meist tahavad seda, mida me ei saa, ja hülgavad selle, mis tundub liiga lihtsa või odavana. Meile meeldib maadelda, et ära teenida asju, mida peame väärtuslikuks. Mulle meenub aeg, kui ma olin magistriõppes ja vaesem kui kirikurott. Üks mu lõbustusi oli jalutada ühe kasutatud raamatute poe juurde kodu lähedal ja vesistada kõigi nonde köidete ja teoste pärast, mis olid väljaspool igasugust eelarvet. Loomulikult, vahel harva õnnestus mul kuskilt välja tuhnida 10 dollarit ja rahuldada oma tahtmist, aga enamasti tuli mul pigem maha rahuneda, ohkamata selle järele, mis minu käeulatusest välja jäi. Ühel päeval saabus aga majanduskriis. Kuna pood läks pankrotti, müüs selle omanik ülejäänud raamatud 25 senti tükk. Järsku olid raamatud minu käeulatuses. Ja just niisama äkitselt kaotasid nad mu silmis väärtuse. Nüüd olid need minu jaoks veel vaid rämps. Inimene hindab kõrgelt kalleid asju, või neid, mille nimel on tulnud vaeva näha ja üle hüpata kõrgetest takistustest. Kui kütkestatud on inimesed religioossele rännakule minemisest, ristiretkest osavõtmisest või kogu varast lahtiütlemisest, et saavutada vaimulikku sihti. Sellised saavutajad täidavad ajalugu. Käskigu keegi meil ronida otse taevasse või sukelduda sügavustesse või teha midagi muud, mis inimvõimete piiridest väljas, ja me satume kohe põnevusse. Voh, see on ohverdus – midagi, mille üle uhke olla, millest ma võiksin raamatu kirjutada, millest saaks koguduse ees anda suurepärase tunnistuse – neil saavutustel on meie rikutud silmis väärtus. Kontrastiks – lihtsalt usus Kristuse vastuvõtmine kõlab nii lihtlabasena, nii väärtusetuna, nii tühjana millestki, millega hoobelda. Kuid see kõige vähem glamuurne tee lunastuseni on see ainust tee, millest Paulus räägib. Selleks ei pea ronima Mount Everesti tippu või ujuma üle Inglise kanali. Kõik, mida me tegema peame, on Jumala kingitus vastu võtta. Mida me vajame, see meil õigupoolest juba on. See on meie südame ja meelte lähedal. Kõik, mis meil on vaja teha, on see vastu võtta.