Selles tekstis on mitmeid võtmesõnu ja -fraase. Esimene on „vennad ja õed”. Paulus läheb nüüd juutide ja paganate – looduslikud oksad ja pookeoksad – eristamisest, mis olid eelneva kolme peatüki teemaks, kõrgemale. Ta käsitleb kõiki usklikke kui Jumala perekonna liikmeid. Kõigil on kohus olla püha, pühendunud, alandlik, armastav ja südametunnistusega, vaatamata nende rassilisele või etnilisele päritolule. Kõigil on kohustus elada Jumala armastuses ning kohelda üksteist vendade ja õdedena.
Teiseks võtmesõnaks on „halastus”. See sõna viib meid tagasi eelmistesse peatükkidesse. Jumal ootab meilt Tema armastuses elamist, sest Tema halastus on meid ühes usus ühendanud. Mõnele võib olla üllatuseks, et kolmandaks sõnaks on „ihud”. Ükski kreeklane poleks seda sõna nii kasutanud. Nende jaoks oli keha vangla, mis tuli hüljata, et siirduda vaimsesse maailma. Kuid kristlusega on lugu teisiti. Kristlase jaoks on ihu oluline. Keha on Püha Vaimu tempel (1Kr 6:19), see äratatakse viimsel päeval üles (1Kr 15). Püha elu sisaldab endas nii füüsilises kehas elamist (Rm 12:1) kui ka vaimset tasandit (s. 2). Neljas võtmesõna on „elav ohver”. Algul tundub see olevat vastuoluline väljend, sest Pauluse päevil oli ohver midagi, mis toodi templisse rituaalseks tapmiseks. Kujutada ette kristlasi elavate ohvritena nõuab elavat kujutlusvõimet. Ma olen tihti mõelnud, et Kristusele on kergem surra, kui Temas elada. Kuigi suremine on raske, tuleb oma julgus vaid üheks korraks kokku võtta. Siis on kõik läbi. Kuid elava ohvrina elamine tähendab kogu oma elu kõigil päevadel Kristusele pühendumist. Ja see tähendab Pauluse ja Jeesuse sõnade kohaselt oma mina pidevat ristilöömist. See nõuab enda ja oma omandi pidevat Jumalale ohverdamist. Meil on vaja igapäevast armu, et elada elava ohvrina.
Kuid selline elu, lisab Paulus kiiresti, on nii Jumala ülistus kui ka „mõistlik jumalateenistus”, kui me mõistame, mida Kristus on meie eest teinud.
In English