Usuisa

Mine siit välja! Nii ütles Jumal Aabramile. Tule välja oma maalt... Ma teen sinust suure rahva ja õnnistan sind (1Ms 12:1–2). See on esimene jumalik ilmutus Aabramile. Jumal valis Aabrami, et teha temast oma Seaduse hoidja. Aabram kasvas üles perekonnas, kus teeniti ebajumalaid, seda tegid kõik ümberkaudsed (Jos 24:15). Kuid Jumal leidis võimaluse Aabramit selle mõju eest kaitsta ja tema usku kasvatada.

Issanda kutse nõudis, et Aabram teeks 75-aastasena täieliku kannapöörde. Ta ei pidanud mitte ainult lahkuma Mesopotaamiast, kus asus tema kodulinn Ur, vaid ka Haaranist, kuhu Aabrami sugulased pärast Terahi surma jäid. See oli raske katsumus Aabrami, Saarai ja esimese vennapoja Loti jaoks, kes, jagades oma onu usku, nendega kaasa läks. Nii Haaran kui ka Ur olid karjakasvatuseks mugavad paigad, millel oli tolle aja kohta üsna arenenud infrastruktuur, kuid selle asemel, et sinna elama jääda, rändasid nad julma kultuuri ja kohutava usuga hõimude seas.

„Ja Aabram võttis oma naise Saarai ja oma vennapoja Loti ja kogu nende varanduse, mis nad olid soetanud, ja Haaranis hangitud hingelised, ja nad läksid teele Kaananimaa poole. Ja nad jõudsid Kaananimaale. Ja Aabram käis maa läbi Sekemi püha paigani, Moore tammeni; kaananlased olid siis veel sellel maal. Ja Issand ilmutas ennast Aabramile ning ütles: „Sinu soole ma annan selle maa!“ Siis ta ehitas sinna altari Issandale, kes oli ennast temale ilmutanud.“ (1Ms 12:5–7) Ehkki see samm oli tema usu väljendus, tegi Aabram samal ajal mõningaid otsuseid, mis põhinesid tema enda hinnangutel. Selle asemel et jääda Moore tamme juurde, kus Issand oli talle oma plaane kinnitanud, rändas Aabram lõunasse ja tema usk pandi iga sammuga üha enam proovile. Nomaadide kaaslaseks sai nälg, mis muutus aja jooksul nii raskeks, et Aabram otsustas minna Egiptusesse (1Ms 12:10). Niiluse üleujutuste delta oli alati meelitanud oma küllusega; see sarnanes nende kodumaa Mesopotaamiaga. Kuid Aabrami viibimine Egiptuses oli tema jaoks järjekordne katsumus.

Kartes oma elu pärast, et ta võib oma kauni naise Saarai pärast surma saada, hakkas ta naist kavalalt oma õeks nimetama. Kui pettus paljastus, selgus, et Egiptuse vaarao oli jumalakartlikum, kui Aabram arvas (1Ms 12:12:20). Selle tulemusena, mitte omal tahtel, vaid vaarao käsul, oli ta sunnitud minema tagasi sinna, kus valitses nälg. Seejärel pöördus Aabram tagasi altari juurde, mille ta oli alguses Jumalale püstitanud (1Ms 13:4), ja hüüdis seal Issanda nime.

See ebaõnnestunud teekond Egiptusesse õpetas Aabramit rohkem Jumalat usaldama. Kui ta järgmine kord rändama läks, ei olnud see tema isiklik otsus, vaid Issanda käsk: „Võta kätte, käi maa läbi pikuti ja põiki, sest ma annan selle sinule!“ (1Ms 13:17)

Pärast neid sündmusi jutustab Moosese raamat meile veel kahest Aabrahami liikumisest, kui Jumal oli temaga juba lepingu sõlminud. Üks kord tuli ta taas omal algatusel Gerarisse, kus kordus Saara lugu. Ja teine kord oli Issanda käsk, mis oli seotud tema kauaoodatud poja Iisakiga, käsk, mis murdis eaka usuisa südame, kuid selle täitmisega sai Aabrahamist usukangelane (Hb 11:17).

Hea Jumal, aita mul olla nagu Aabram, kes kuulas Sinu kutset ja astus usus tundmatusse. Anna mulle julgust ja usaldust järgida Sind ka siis, kui tee tundub raske ja tulevik ebakindel.

Aleksandr Glamozdinov