Mida tähendab subkultuur? Henry David Thoreau kirjutas: „Kui inimene ei püsi kaaslastega ühes taktis, siis võib-olla kuuleb ta teist trummilööjat. Las ta astub muusika taktis, mida kuuleb, ükskõik kui aeglane või kaugel see on.” Ristija Johannese põlvkond sammub tänapäeval selles kauge muusika taktis, mõõdukal viisil, mis on valitsevaist normidest erinev. Nagu Eelija, kes kõmistas Karmeli mäel: „Kui kaua te lonkate kahe karguga? Kui Issand on Jumal, siis käige tema järel; aga kui Baal on see, siis käige tema järel!” (1Kn 18:21) Vali oma Jumal! Sest nagu Jeesus ütles, on võimatu teenida kahte võistlevat kultuuri – sa kas armastad üht ja vihkad teist, või vihkad üht ja armastad teist. (Vt Mt 6:24) Sellepärast lõpeb Ilmutusraamat pakilise, valitsevaist kultuurinormidest erineva üleskutsega: „Baabülon on langenud, tulge temast välja!” (Vt Ilm 18:4)
Kuid sa protestid: „Ma ei ole selles hukule määratud kuningriigis ega selles langenud kultuuris.” Võib-olla mitte. Kuid ma mõtlen, et äkki on hukule määratud kuningriik ja kultuur meie sees. Nägin üht ajalehekoomiksit, kus kaks lapsevanemat seisavad maja sissesõiduteel. Ema patsutab närvivapustuse saanud isa seljale, hoides samal ajal peos ajalehte pealkirjaga „Languses osalejad”. Poeg kõnnib eemale prügikastist, kuhu ta on just pere teleri visanud. Ema lohutab isa: „Sa ju käskisid tal rämpsu välja viia.” Kas televisioon on tunginud salakavalalt valitute südamesse ja koju? Pole võimsamat selle maailma langenud kultuuri edasiandjat kui televisioon. Muidugi ei ole langenud televisioon kui mehaaniline edastusvahend! Meil on ka kirikus telekaamerad. Kuid palju sellest, mida televisioon üldse edastab, on langenud. Kas valitud on televisiooni igapäevase ja igaöise kriitikavaba nautimise tõttu marineeritud kadunud maailma langenud kultuuris? Sotsiaalkommentaator Neil Postman kirjutas salvava kokkuvõtte Ameerika televisioonist „Amusing Ourselves to Death” („Surnuks lõbutsedes”). Tema eeldus oli, et televisioon on põhimõtteliselt kõik peamised tegevused nüristanud meelelahutuseks ja nii meie ühiskonna läbi ja lõhki ära rikkunud – uudised, poliitika, sport, isegi kirik ja religioon on saanud meelelahutuseks, sest rahvahulgad ja kultuur nõuavad seda.
Veel pakilisem küsimus on: kas valitud lõbutsevad surnuks? Kui palju on praegu, Kristuse tagasituleku eelõhtul, sellest, mida vaatame, püha, täiesti Jeesuse moodi?
In English