Ohud ja raskused

Ei ole midagi kurvemat kui näha neid, kes Kristuse verega on lunastatud /.../ tegemas pilkeaineks sõnumit, mis on nii armulikult neile evangeeliumis esitatud. Sellised inimesed salgavad Kristuse jumalikkuse ja loodavad oma piiratud mõistusele ning väidetele, millel pole mingit alust. Kui õnnetused neid läbi proovivad; kui nad surmale näkku vaatavad, sulavad nende hellitatud eksiõpetused olematuks nagu härmatis päikeses.

Kui õudne on seista sellise isiku kirstu ääres, kes on tõrjunud eemale jumaliku armu üleskutset. Kui kohutav on öelda:

“Siin on kaotatud elu! See isik oleks võinud saavutada kõrgeima taseme ja igavese elu, aga ta andis oma elu Saatana valda, sai saagiks tühisele inimtarkusele ja oli kurjuse mängukann!”

Kristlik lootus on hinge ankur, kindel ja tugev. See ulatub vaheteki taha, kuhu Jeesus, meie eeljooksja, on läinud meie eest. Meil tuleb individuaalselt valmistuda meie ees olevate sündmuste jaoks.

Noored peaksid usinamalt Jumalat otsima. Torm tõuseb! Meil on vaja valmistuda selle raevu vastu, pöördudes kahetsevaina Jumala poole. Issand tõuseb oma kohutavuses hirmutama maad. Saame kõikjal näha raskusi. Tuhanded laevad paisatakse meresügavusse. Laevastikud hukuvad ja miljonid inimesed langevad ohvriks. Ootamatult lahvatavad tulekahjud ja ükski inimlik jõud ei suuda neid kustutada. Paleed hävivad leekides olematuks. Õnnetused raudteel muutuvad üha tavalisemaks. Peamagistraalidel tabab inimesi ilma ühegi hoiatuseta kaos, avariid ja surm. Lõpp on lähedal, armuaeg saab otsa! Oh, otsigem Teda!

“Otsige Jehoovat, kõik alandlikud maal, kes teostate oma õigust! Otsige õiglust, otsige alandlikkust, vahest leiate varju Jehoova vihapäeval!” (Sf 2, 3). SN 81, 82