Ükskord 19. sajandi keskel paisati inimteadvuse lavale kaks võistlevat lugu, kaks lugu, mis pidid kinnistuma inimkonna aja lõpu võitluses.
Mõlemad lood sündisid 1844. aastal – esimene apokalüptilisest liikumisest, mis algatas usulise ärkamise Jumala Sõna uurimises, teine sama aasta juulikuus, kui kirjutati käsitsi 189-leheküljeline käsikiri (kuigi maailm ei teadnud sellest sünnist midagi enne, kui see lugu 1859. aastal trükis avaldati). Mõlemad lood paiskusid kõhklematu missiooniga iga rahva, suguharu, keele ja inimese poole. Teades seda, mida me praegu teame, ei saa see olla üksnes kokkusattumus, et need kaks lugu sündisid samal ajaloohetkel ja võistlevad samasuguse ülemaailmse lojaalsuse nimel.
Esimene lugu kostab valju häälega kesköisest taevast: „Kartke Jumalat ning ülistage teda, sest tema kohtumõistmise tund on tulnud, ning kummardage teda, kes on teinud taeva ja maa.” (Ilm 14:7) See on varjamatu üleskutse maailmale tulla nüüd Looja juurde. Ka teine lugu kostab tumedast taevast, ainult see on esimese loo vastuväide, selle hämar vastand – pole mingit loojat, keda ülistada, pole kohtumõistmist, mida tähele panna, pole Jumalat, kellele kuuletuda, peale sinu enda valmistatud jumala. Ka Charles Darwini evolutsioonilise juhuse teooria on jõudnud maailma otsteni.
Kaks lugu kahe väga vastupidise alguse ja kahe traagiliselt vastupidise lõpuga. See ei ole valik religiooni ja teaduse vahel, nagu mõned tahaksid sulle selgeks teha. Pigem on see valik kahe maailmavaate, kahe kosmilise loo, kahe võistleva kuningriigi vahel. Ja ühe eesotsas seisab Jeesus Kristus, kes kuulutab ikka veel: „Hingamispäev on seatud inimese jaoks … nõnda on Inimese Poeg ka hingamispäeva isand.” (Mk 2:27, 28)
Ja sellepärast taandubki lõpus tõepoolest kõik valikule nende kahe vahel. Sest keegi ei saa teenida kahte riiki või kahte isandat. Pühakirja innukas üleskutse on valida Tema, kes valis sind juba alguses. Ja kui aus olla, kas meie valik saab vale olla, kui valime Tema, kes valis meid Tema jaoks ja Temaga koos igavesti elama?
In English