Prooviaeg ei kesta enam kaua. Jumal on juba oma piiravat kätt maa pealt ära võtmas. Kaua on Ta kõnelenud oma Püha Vaimu kaudu inimestega, kuid nad ei ole kutset tähele pannud. Nüüd kõneleb Ta oma rahva ja maailmaga karistuste kaudu. Nende karistuste aeg on armuaeg neile, kel pole veel olnud võimalust teada saada, mis on tõde. Issand suhtub neisse õrnalt. Tema halastav süda on liigutatud, Tema käsi on ikka veel päästmiseks välja sirutatud. Karja hulka ohutusse kohta võetakse vastu suured hulgad neid, kes sel lõpuajal kuulevad tõde esimest korda.
Issand kutsub neid, kes Temasse usub, oma kaastöölisteks. Nad ei tohi arvata, et nende töö on tehtud enne, kui elu lõpeb. Kas laseme lõpumärkidel täituda ilma, et räägiksime inimestele, mis on maa peale tulemas? Kas peaksime laskma neil jääda pimedusse, ilma et oleksime rõhutanud vajadust Issandaga kohtumiseks valmistuda? Kui me ei täida oma kohust nende ees, kes on meie ümber, tabab Jumala päev meid nagu varas. Segadus täidab maailma ja suur hirm tabab inimesi peagi. Lõpp on väga lähedal. Meie, kes me teame tõde, peaksime valmistuma selleks, mis peagi puhkeb maailmas kui rabav üllatus.
Rahvana peame Püha Vaimu juhtimisel Issandale teed valmistama. Evangeeliumi tuleb kuulutada selle puhtuses. Elava vee jõgi peab oma sängi süvendama ja laiendama. Kaugel ja lähedal asuvatele põldudele kutsutakse inimesi adra tagant ja tavalistelt elualadelt ning nad õpivad koos kogenutega. Kui nad õpivad tõhusalt töötama, kuulutavad nad tõde väega. Jumaliku ettehoolduse kõige imelisema tegutsemisega kõrvaldatakse raskuste mäed.
Kuuldakse ja mõistetakse sõnumit, mis on maa elanike jaoks nii oluline. Inimesed saavad teada, mis on tõde. Töö läheb edasi ja aina edasi, kuni kogu maailm on hoiatatud. Ja siis tuleb lõpp. − The Review and Herald, 22. november 1906.
In English