Avastasin, et mida kiiremini ärritun, seda suurem on koorem, mida kannan. Siis saab sellest kõige pisemast piisast viimane tilk karikasse. See aga omakorda näitab, et ma pole oma muresid Jumalale usaldanud.
Kes ma siis olen – kangelane või narr? Kangelane, et „jaksan nii suuri koormaid kanda“. Või narr, sest ägisen hingetult koorma all, kuigi abi on seal samas.
Nõnda nagu toit ei tee head näljasele, kui ta seda ei söö, nõnda ei kergenda olukorda Jumala valmisolek meid aidata, kui me ei lase Tal seda teha.
Mida sa teed, kui näed tulekahju teket? Ilmselt jätad oma toimingud ja hakkad leeke lämmatama, vajadusel kutsud abi. Mida sa teed, kui märkad „tulekahju teket“ endas? Kas jätkad toimetamist ja lased „leekidel“ suuremaks kasvada või hakkad palvetama?
Kristiina Tramberg
In English