Meil on lihtne olla karm endise nõia Siimona vastu. „Kujuta vaid!“ ütleme endamisi. „Ta arvas, et saab Püha Vaimu andi osta!“ Meile tundub Siimona tegevus ilmselgelt vale. Aga enne kui rahulolevalt teda iseendale vastandame ja kinnitame, et me kuulume teistsugusesse ja valgustatumasse usklike kategooriasse, peaksime ehk oma uskumuste süsteemi üle vaatama.
Siimona reaktsioon Vaimu annile oli pärit maailmast, mille ta oli just maha jätnud, maailmast, kus midagi ei saanud tasuta ja kõiki ja kõike sai osta. See ei erinenud väga meie maailmast, kus raha paneb rattad käima ning oletatakse, et igaühel on oma hind. Kui keegi on 21. sajandil meie palvele vastu, siis me leevendame pakkumist, teades, et suurema osa inimeste vastuseis jääb lõpuks nõrgemaks.
Me võtame oma kogemuse maailmast kirikusse, täpselt nagu Siimongi. Me ei paku ehk Vaimu andide eest raha (sest me ei tea, kuhu ja mis summas pakkuda) ja me ei pruugi nimetusnõukogule ametliku pakkumise saamiseks altkäemaksu anda, kuid me toome ikkagi läbirääkimiste meelsuse kristlusesse.
Enamik meist teeb seda vaikselt ja kaupleb otse Jumalaga. „Issand,“ palvetame, „kui Sa ainult teed minu heaks seda, siis mina teen toda. Aita mind läbi sellest sündmusest või täita see ülesanne ja mina aitan rohkem koguduse juures või annan rohkem annetusi.“ Taeva perspektiivist paistab selline kauplemine kindlasti naeruväärne. Mida saab tühine surelik pakkuda Jumalale sellist, mida Tal juba ei ole?
Kümnise andmine võib sellist mõtteviisi korralikult parandada. See meenutab meile, et kõik, mis meil on, on juba Jumala and, ning Ta palub meil panustada üksnes murdosa meeldetuletuseks, et oleme Loojaga ebavõrdses partnerlussuhtes – Tema annab absoluutselt kõik, meie ei ostnud ega teeninud ära päästet, seda tegi Tema. Me ei kindlusta taeva õnnistusi andmise vaekausse tasakaalustades. Jumal õnnistab meid, sest Ta armastab meid.
Jumal ei igatse meie asju, vaid meie südant. Lõppkokkuvõttes ei taha Ta sinu omandit, Ta tahab iga osakest sinust.
In English