Raske on ette kujutada südamevalu, mida meie katkine maailm Jeesusele tekitas, kui Ta meie hulgas kõndis. Looja ise oli meie keskel ja nägi inimeste kannatusi lähedalt. Silmad, mis olid loodud loodu suurepärast ilu nautima, olid pimedad. Kõrvad, mis olid loodud kuulma universumi muusikat ja Jumala lähenemist õhtujaheduses, olid kurdid. Jalad, mis olid loodud inimese viimiseks üle järgmise künka, et näha järjekordset vapustavat silmapiiri, olid sandid ja kasutud. Rõõmu, rahu ja rahulolu asemel vaevas inimkonda kurbus, valu ja mure.
Piibli aruanne näitab, et oma maapealse aja jooksul oli Jeesus hõivatud kahe peamise tegevusega: õpetamise ja tervendamisega. Mõned Piibli uurijad on arvestanud, et Jeesus võis veeta tervendamiseks rohkem aega kui õpetamiseks, ja kui nende hinnang on õige, räägib see valjult Kristuse iseloomust ja Tema plaanidest meie suhtes. Kui Jeesus tuli linna, taandus äkitselt kannatuste laine. Arstides hämmeldust tekitanud haigusjuhtumid said imeliselt lahendatud. Surmava haigusega lähedastega hüvasti jätma valmistuvate perede saatus pöördus äkitselt.
Isegi surnud tulid tagasi ellu. Aga mitte kõik inimesed ei saanud terveks ja kõik surmad tagasi pööratud. See, mida Jeesus tegi oma lühikese maapeal viibimise aja jooksul, võib pidada ettemakseks sellele, mida Ta kavatseb teha meie kõigi heaks siis, kui kohtumõistmine lõpeb ja Ta nõuab kätte oma tasu. Kui Ta siis tagasi tuleb, puudutavad Tema jalad lõpuks maad (Sakarja 14:4), mis on märk, et Talle on lõpuks antud selle planeedi jäädav omandiõigus1 „Ja Issand on kuningaks kogu maale.“ (salm 9) Kõik nõuded, mille Kurat on esitanud planeedi või inimkonna suhtes, on lõpuks kummutatud ning Jumala tervendamistöö saab lõpetatud. Kui Lutsifer on kõrvaldatud, saab inimkond taas elada vabalt nii, nagu Jumal algselt kavandas.
„Aga teile, kes te mu nime kardate, tõuseb õiguse päike ja paranemine tema tiibade all. Te lähete siis välja ja lööte kepsu nagu nuumvasikad.“ (Malaki3:20)
In English