Segadusse ajavad signaalid

Iisraelil olid väga halvad ajad. Vilistid olid nende maal ülemvõimu saavutanud. Kuidas suudaks Jumala rahvas end kaitsta, kui vilistid hoidsid enda käes rauatöötlemise monopoli? Ainus rauast tööriist, mida iisraeliidid võisid omada, oli viil. Isegi sahkade valmistamiseks pidid nad pöörduma vilistite poole.

Siis astub meie ette Joonatan, Sauli poeg. Ühel päeval läks ta koos oma sõjariistade kandjaga Boosese ja Senne juurde ning ajas vilistid põgenema. Saul saatis oma sõjaväe kohe vaenlasele järele, kartes kaotada sekunditki.

Ta andis rumala vande: igaüks, kes sööb enne öö langemist, peab surema. Selle vandega tahtis ta ära teenida jumalikku heakskiitu.

Siis tahtis ta, et järgmise sammu astuks Jumal. Kuid Jumal ei vastanud. Miski oli läinud valesti. Selle asemel, et vaadata endasse, otsis kuningas väliseid põhjusi, et seletada Jumala vaikimist. Ta süüdistas inimesi, et need olid söönud saagi hulgas olevate loomade liha.

Uurimise käigus selgus, et Joonatan, kes polnud isa käsust teadlik, torkas oma oda mesipuusse, võttis sealt mett ning sõi. Arvates, et just see oligi Issandat vihastanud, käskis Saul oma poja hukata. Kuid rahvas astus vahele ja kaitses noort meest.

Mida on meil sellest loost õppida? Joonatani vaprus on kütkestav. Tänu temale sai Iisrael esimese suure võidu oma vaenlaste üle. See andis aluse hilisemale hiilgeajale, mil valitsesid Taavet ja Saalomon.

Joonatan oleks võinudki sel päeval surra, kuid Jumal poleks Saulile ikkagi vastanud. Kui Saul oleks kuulanud prohvetit, oleks Jumal teda juhtinud. Püüdes Jumalat tagant sundida, ei riskeerinud ta mitte ainult oma poja eluga, vaid ka Jumala plaaniga. Rahvas aga näis kõike paremini teadvat. Nad olid rahul võiduga ning nägid selles kinnitust, et Jumal on nendega. Selles võidus nägid nad Jumala plaani.

„Usalda Jumalat, palveta palju ja usu.“