Olavi Laur: Olen kasvanud tööd tehes kõikides valdkondades

Avaldatud 28.6.2019, autor Helis Rosin, allikas Meie Aeg

Olavi Laur on Tallinna ja Rapla adventkoguduse pastor, kes jõudis adventõpetuseni tänu lahketele koguduseliikmetele, kes tollase tudengi enda juurde elama võtsid. Olavist pidanuks saama allmaamaardla kaevandaja, aga erilise kutse tõttu kaevandab ta hoopis inimhinges. Olavi Laur jagas oma kogemusi ja mõtteid vaimulikust kasvamisest Helis Rosinaga.

Mitu aastat sa oled pastorina töötanud?

Üle kümne aasta. Meie koguduses ei arvestata seda, aga kõikides teistes kristlikes kirikutes loetakse staa˛i hulka ka vanglas kaplanina tegutsetud aastad. Seda tööd tegin enne pastoriks saamist kümme aastat.

Kuidas sa vanglakaplani ametini jõudsid?

Rein Käsk ja Aarne Kriisk kutsusid. Rein Käsk otsis kedagi, kellega koos seda tööd teha. Mingisugust südamekutset vangidega tööd teha ma ei tundnud. Ma ei mõistnud vange nii, nagu ma hiljem mõistsin. Lihtsalt läksin, kuna olin mõned aastad olnud kolportöör ja olin jätnud oma muud ametid maailmas. See oli selline Jumala kutsumine ühel hetkel. Järk-järgult tuli kaplanitöö ja siis pastoritöö.

Vanglas pidasin oma esimese jutluse. See tuli nii ootamatult, et ma isegi ei valmistanud seda ette. Oktoobris hakkasin vangla tööle, aga see oli pigem vaatlus Reinu kõrvalt. Jõuludel läksin sinna jõuluteenistusele. Olin näinud, et seal on kuskil paarkümmend meest, kuulasid Reinu jutlust ja see oli turvaline tunne. Sel ajal oli Tallinnas kõnelemas Lauri Beekmann ja ma olin tema jõuluteemalisest kõnest väga puudutatud. Mõtlesin, et kui peaksin jõuludest rääkima, teeksin seda just sellisel viisil. Sel hetkel pidasin seda jutluse tipuks.

Vangla jõuluteenistuse hommikul helistas mulle Rein, kes oli haigeks jäänud: „Ma usun, et tänase jutluse suudad täna ise pidada.“ Ma ei olnud varem jutlust pidanud. Minul oli aga kõrvade vahel see sama Lauri Beekmanni jutlus ja mõtlesin, et okei, teeme ära. Koit Kalmus pidi tulema muusikat tegema. Läksin talle bussijaama vastu ja ütlesin, et täna Reinu ei tule, mina pean jutluse. Küllap ta oli kogemustega mees. Mina rääkisin ja olin väga elevil, aga tema midagi vastu ei rääkinud.

Aga vanglas juhtus midagi imelikku: ei tulnud mitte 20 meest, vaid terve saal täitus meestega. Neid muudkui tuli ja tuli. Minu julgus kadus lõpuks saapasäärde. Nagu sellest veel vähe oleks, tuli ka terve vangla juhtkond koos direktoritega taha ritta istuma. Siis ei olnud sellest Lauri jutlusest mul enam mitte midagi meeles. Ütlesin, et kuulame nüüd natuke muusikat. Koit küsis, et mitu laulu ta laulab. Ega mul aimu ei olnud, ütlesin, et paar laulu ja siis pidin kõnelema hakkama. Aga ma tundsin sel hetkel, et mul pole millestki kõneleda. Mina palvetasin ja tema muudkui laulis.

Kuus või seitse laulu laulis ära, enne kui Jumal kinnitas mind, et Tal on suur rõõm, et ma seda jutlust ei mäleta. Jutlus ei ole selline asi, mida mina räägin. Tema on see, kes minu kaudu räägib. Tõdesin, et ega mul muud ei ole teha, kui tema peale toetuda. Ühel hetkel ütlesin Koidule, et nüüd aitab. Ta imestas. Ma arvan, et riismed sellest kõnest tulid mu seest ikkagi välja.

Esimese jutlustamise kogemusega sain aru, et jutlus ei ole mitte minu mõte, vaid Jumala kõne minu sees. Seda tuleb taga ajada. Selliselt visati mind kohe vette. Niimoodi hakkas see karjäär pihta.

Edasi olin esimene kaplan keskvanglas. Keskvanglas olin kuskil aasta Good Newsi organisatsiooni all, meile maksti toetusraha. Siis jõudsid seadused sinnamaale, et ka kaplanid võisid riigi palgale saada. Hiljem loodi vanemkaplani struktuur ja siis ma läksin Murru vanglasse esimeseks vanemkaplaniks. See tähendab, et organi­seerisin terve meeskonna kaplanitööd selles vanglas. Siis loodi arestimaja kaplaniametikoht. Kui olid aprillisündmused, olin mina parajasti arestimajas kaplan. Ja siis kutsus liit mind pastoritööle. 27. märtsil sai mul 20 aastat kogudusevanema ordinatsioonist.

Aga kuidas sa adventõpetuseni jõudsid?

Adventõpetuseni jõudsin ma tänu lahketele inimestele, kes kinkisid oma kodu üliõpilastele, kellel polnud kuskil elada. Adventkoguduse liikmed võtsid julguse kokku ja võtsid endale kaks Tallinna Tehnikaülikooli tudengit elama. Seal me elasime aastaid, nemad elasid oma usuelu. Ma pean end õnnelikuks inimeseks: ma tulin kirikusse tagurpidi. Väga sageli tulevad inimesed kirikuuksest sisse oma kujutluspildiga, millised inimesed kirikus on ja kui head nad on. Sageli me kirikus käitume teistmoodi kui oma kodus. Inimesed näevad meid kirikus ülikonnas või kenades kleitides… Aga mina tulin tagurpidi, ma tulin kodust kirikusse. Kui ma kirikusse tulin, ei loonud ma enam illusioone, millised inimesed kirikus on.

Kirik on paik, kus ma imetlen Jumala armastust kõigi nende vastu, kes seal on. Kui ma olin kolm aastat elanud adventperekonnas, hakkas mul neist kahju. Mõtlesin, et viitsivad meiega jännata, jagavad meiega oma kodu. Aga miks nad seda jama usuvad? Aitaks nad sealt välja. Ostsin neilt Piibli, et näidata, kui rumalad nad on. Ma ise ei teadnud Piiblist midagi. Tahtsin leida Piiblist need konksud, mida nad ise seni näinud ei ole. Tahtsin päästa nad sellest õpetusest. See oli minu piibliuurimise esimene eesmärk.

Hakkasin Piiblit uurima ja sattusin küsimuste otsa, millele ma ei olnud kunagi mõelnud. Alguses soovitati mulle Uut Testamenti, aga see lugemine mulle ei sobinud. Hakkasin Vana Testamenti lugema ja loomislugu lugedes jäin ma väga sügavalt mõtlema. Seal kohtasin ma inseneri, kes käitub väga targalt. Ta loob midagi täiuslikku, inimesed loovad alati midagi ebatäiuslikku. Näiteks kui inimene teeb auto, siis seda on alati võimalik edasi arendada. Ta ei suuda kunagi teha sellist autot, et enam järgmist mudelit pole vaja teha.

Läksin siis oma õppejõuga tehnikaülikoolist vaidlema. Ütlesin, et õpikus on erinevaid teooriaid Maa tekkimise kohta. Piiblis on loomislugu. Küsisin, et milline neist teooriatest tegelikult see õige on. Kuidas maa tekkis teaduse vaatevinklist? See oli väga vana ja elukogenud mees. Ta vaatas mulle sellise näoga otsa, et kuidas sa noor mees võid nii rumala küsimuse esitada. „Mis küsimus see on? Kui mõni neist oleks tegelikkus, siis ta ei oleks ju enam teooria.“

Siis ma sain aru, et mul ei olnud alternatiivi sellele targa inseneri seletusele, kes lihtsalt ideaalselt loob. Mul ei olnud midagi vastu panna, et päästa neid inimesi.

Mis erialal sa ülikoolis õppisid?

Allmaamaardlate kaevandust.

Oled sel erialal töötanud ka?

Ma jõudsin küll praktikale, aga see teekond jäi pooleli. Ma olen terve lapsepõlve isaga kaevanduses veetnud. Nõukogude ajal olid kaevandustes juba igal pool telekaamerad, mida sai liigutada üles-alla, paremale-vasakule. Ma ajasin sellega traktoreid taga ja neid suuri Belasse, mis on suured mäemasinad. Isa on mul kaevanduses töötanud terve elu ja minustki pidi saama allmaamaardlate kaevandaja. Aga nüüd ma „kaevandan inimhinges“.

Millal sa kogudusega liitusid? 

11. juunil 1993. Siis oli viis ristitut, Rein Käsk ristis. Ma ei olnud temaga enne kokku saanud, aga Ploompuu Mati jäi haigeks. Üks ristitutest on natuke distantsil, üks on puhkama läinud ja kolm on suhteliselt aktiivsed. Võiks öelda, et hea lend.

Ütlesid, et sinu elus on olnud kutsumised. Kuidas toimus kutsumine pastoriametisse?

Pastoriks kutsumine tuli Aarne Kriiskilt. Mind see kaplaniamet täitsa kandis. Oma parimad kogemused, kuidas Jumalaga suhelda, on mul vanglast pärit. Oma parimad kogemused, kuidas kasvada oma andidega, on mul vanglast pärit. Vangid on väga alandlikud inimesed, nende keskel on hea kasvada.

Kui ma koguduses esimest korda proovisin soololaulu laulda, tuli üks koguduseliige ja ütles: „Olavi, ära rohkem küll laula“. Ma sain aru, et see on tark nõu ja rohkem ma koguduses ei laulnud. Aga kui vanglasse läksin, tulid muusikud ainult suurematel pühadel. Iganädalaselt ei ole ju aega tulla. Siis ma vangidele laulsin, nemad ei öelnud kunagi, et Olavi, ära laula. Õppisin seal seda, kuidas on võimalik kasvada. Vaevalt, et ma hästi laulsin, aga ega kirikus ei peagi kõike hästi oskama teha. Kõike tehes peab inimene kasvama. Ja kui keegi kasvab, siis ei pea seda pahaks panema.

Seal õppisin ma hingamispäeva pühitsema. Koguduses, ma arvan, et ma ei oskaks siiamaani. Vanglas kasvasin ma kõigis elementides – evangeeliumi kuulutamise osas, inimeste mõistmise osas… Seal ma nägin, kuidas Jumal tegutses vägevalt, ajades lausa kurje vaime välja. Igasuguseid ilminguid oli seal oli väga realistlik pilt sellest, mis maailmas toimub. Koguduses on väga sageli see pilt moonutatud. Me tahame rohkem, kui me tegelikult teeme ja esitame ennast paremana, kui me tegelikult oleme. Üldiselt maailma me petta ei suuda, ennast küll.

Ütlesid, et õppisid vanglas hingamispäeva pühitsema. Räägi sellest lähemalt.

Kui ma tulin kogudusse, olin ma väga sõnakuulelik. Ma arvestasin iga autoriteediga. Kui keegi ütles, et nii tuleb teha, siis tulebki. Mind õpetati hingamispäeva pidama. Hingamispäeva pidamine on selline asi, et mõned asjad on juba reguleeritud hingamispäevas. Mis kell algab hingamispäevakool, siis tuleb kohal olla. Mis kell hakkab kooriproov, mis kell hakkab jumalateenistus ja millal laiali minnakse. Selle ma olin selgeks saanud kodust tagurpidi kirikut vaadates, kui ma elasin usklike juures. Kui usklikud läksid välja, siis ma mõtlesin, et see on väga oluline. Ma mõtlesin, et miks nad näiteks teatris ei käi ja seda halvaks peavad. Mina käisin. Ükskord ristimist vaadates sain ma oma küsimusele vastuse: neil on ju teater olemas. Inimene kastetakse märjaks, tuleb tilkuvana veest välja. See oli minu tõlgendus.

Need asjad ma õppisin seal kodus juba ära, mida hingamispäeval tehakse. Meil olid sageli külalised külas. Aga see lähtub inimesest. Hingamispäeva võib pidada nii, nagu me kokku lepime. Tavaliselt meid häirib, kui miski sellest mudelist läheb paremale või vasakule. Me ärritume sageli sellistes asjades.

Aga pühitsemine tuleb sõnast pühadus. „Püha, püha, püha on Jumal“, see on lahutamatu osa pühadusest. Pühadus ei ole midagi, mida Jumal pillub laiali maailma, vaid pühadus on seal, kus Tema on kohal. Teine sõna, mida ma kursustel kasutan, on „reha“. Me teame sõna „rehitsema“. Kui ma sõrmedega kraabin mullas, siis seda me rehitsemiseks ei nimeta. Me nimetame rehitsemiseks seda, kui mul on reha käes. Samamoodi sõna „pühitsema“ tähendab täna minu jaoks midagi sellist, kus Jumala pühadus ja mina oleme liidetud ühiseks tegevuseks. Seda laeva juhib Tema. 

Pühitsemine on see, et sa valmistad oma südame ette ja hakkad ootama, mida Jumal täna sinuga teha tahab. Pea meeles, et sa pead pühitsema hingamispäeva ehk teisisõnu lased Temal oma südames nii tegutseda, et Tema soovitud viis sel päeval teostuks.

Alati kui ma lähen mingit talitust tegema, lähen tund või pool enne kohale. Ma ei suuda ühtegi teenistust niimoodi läbi viia, et ma lähen kohale ja hakkan pihta. Aga kui ümberringi on kogu aeg viimasel minutil tulevad inimesed ja sagimine, siis minul kaob rahu ära. Kui ma Tallinnas selle sagimise olin kõik läbi teinud ja laulud olid ära lauldud ja teenistus oli läbi, läksin ma koju ja olin rampväsinud. Nii väsinud, et ma ei jaksanud mitte midagi teha. 

Vanglas oli niimoodi, et vanglabussiga sai hommikul mindud. Kell kaheksa olin juba kohal. Siis oli palve ja laulu aeg. Üheksa aeg kutsusime välja inimesed, kes kaasa teenisid. Rääkisime oma kogemusi, palvetasime üksteise ja teenistuse pärast. Kell üksteist kutsusime teised inimesed välja. Pärast seda läksin veel hingehoidlikke vestlusi tegema, ma võisin sealt õhtul kell viis või ka kell kaheksa välja tulla ja mul oli tunne, et ma oleks võinud veel mitu päeva koos Jumalaga midagi teha. See Jumala ligioleku või pühitsemise tunnetus tekkis mul vanglas ja see on üks väärtus, mis minuga kaasas käib.

Vanglas õppisin väärtustama hingamispäeva hommikuid, Jumal kõneleb inimestega hingamispäeva hommikul hoopis teistmoodi kui teistel hommikutel. Väga sageli minu hingamispäevahommikune ärkamine on kell kolm või neli, sest see on raisatud aeg, kui ma selle maha magan. See on kõige erilisem aeg Jumalaga rääkimiseks.

Kas sa kasutad äratuskella või lihtsalt ärkad?

Ma kasutan äratuskella, aga sageli on see ka ärkamise aeg. Isegi tavalisel päeval ärkan kolm-neli ja jään siis uuesti magama, sest äratus on 4.45 või 5.25, sõltuvalt sellest, millal abikaasa tööle läheb. 

Kui Piiblist vaadata, siis on väga selge, et Jumal hakkab tegutsema vara hommikul. Jumal kutsub Sauli, Saamul söödab tal õhtul kõhu täis, nad lähevad magama ja varahommikul hakkab Jumal seletama tema missiooni. See on üks Jumala viis inimesega varahommikul suhelda. Varahommik on üks Jumalale väga meelepärane aeg, et inimest kinnitada.

Hiljem läksid sa uuesti kooli õppima, seekord EMK Teoloogilisse Seminari.

Jaa, hiljem ma õppisin ja see oli päris maratonõppimine – 16 aastat. See oli päris huvitav kogemus. Mul oli 16 aastat eesõigus näha erinevaid üliõpilasi, erinevaid õpetajaid loenguid andmas. Ma kogu aeg mõtlen, et miks üks ülikooliharidus on kolm aastat. Kui sa õpid iga aasta midagi uut, tulevad uued nipid, mida saad igapäevatöös kasutada.

Ma olen väga tänulik, et seal õppisin. See on andnud minu jaoks pildi, kuidas teised kristlikud kogudused samu asju näevad. Ja mitte nii, et adventistid saavad kokku ja räägivad, vaid kuuldagi metodistilt, kuidas ta mõtleb ja näeb seda usku. Seal koolis on nelipühilasi, baptiste ja ka õigeusklikke on olnud. 

Ma ei olnud mugav üliõpilane, sest nii mõnigi õppejõud pidi hakkama mõtlema paljudes kohtades ja küsimustes, milles polnud harjunud seda tegema.

Tallinnas jumalateenistusel olles mõtlesin, et sind võiks kirjeldada väljendiga mees nagu orkester. Kõigepealt lähed klaveri taha, mängid ja laulad, seejärel astud pulti ja pead kõne ning seejärel liigud tagasi klaveri taha, et laulda jutluse teemaga haakuv laul. Oled multifunktsionaalne inimene, suutes mitmeid olulisi rolle jumalateenistusel täita.

Kui ma Türi ja Paide kogudusest ära tulin, kingiti mulle üks pilt kaasa. See oli šar˛ Olavist, taustaks kirikumaja, käes Piibel ja pill oli ees. Erinevaid nüansse ma teen ja see on Jumala kingitus. Aga kui inimene tegeleb paljude asjadega, siis sellist ühte väga esile ei tõuse. 

Kui ma kunagi muusikakooli lõpetasin, ei puutunud ma mitu aastat pilli. Need õpingud ei olnud minu meeldiv kogemus.

Ma pean töötama kahes keeles. Vangidele laulan ka vene keeles. Need asjad on tulnud töö käigus kui vaimuannid. Olen kasvanud kõikides valdkondades tööd tehes. Pilli taga olemise rõõm, laulmise rõõm… viimase aasta olen ikka päris lauluõpetajaga vaeva näinud. Ma mõtlen, et seda andi, millega sa teenid, tuleb pidevalt treenida ja kasvatada. Laulmine, pillimäng ja kõnelemine – neid ma arendan.

Tänapäeva maailmas on ühtepidi kitsas spetsialiseerumine oluline, aga teistpidi, kui sa vaatad näiteks näitlejaidki, mida üks näitleja peab teha oskama, on see nii kirju. Inimene peab olema võimalikult mitmekülgne selles, mida ta teeb. Kindlasti on tugevamaid külgi, aga teisi külgi on vaja ka arendada.

Kuidas tuli otsus minna kohe laulmist õppima?

Pastoril on teatud mõttes selline seis, kus seda, mida sa teed, peavad teised kuulama. Kui oled näiteks matusel, peavad teised sinu laulu kuulama. Üks inimene Türi kogudusest kunagi ütles mulle, et Olavi, sa peaksid seda laulmist ka õppima. Teine inimene kõrvalt noomis teda, et kuidas sa niimoodi ütled. Mina arvan, et on väga kohane öelda otse, et inimene võiks oma ande arendada.

Eelmisel aastal esimestel kordadel Airi Allvee laulutundides sain aru, et laulda on võimalik kergemalt. Nüüd on minuga aasta otsa tegelenud Ludmilla Kõrts. Ma lihtsalt tunnen, et see teeb minu elu kergemaks ja ma loodan, et ka kuulaja elu. See on vastutustunne, et inimesed ei peaks end ebameeldivalt tundma.

Teil on Raplas üks muusikaga seotud projekt käsil. Milline täpsemalt?

Eelmise aasta sügisel liitus Rapla kogudusega Airi Allvee ja ma käisin augustikuus evangelismikoolitusel Newboldis. Mark Finley ütles seal sellise lause, et kui midagi tehakse, siis midagi võib juhtuda. Aga kui midagi ei tehta, siis ei juhtu midagi. Mõtlesime, et Airi oskab laulda ja mina õpin laulmist – miks me ei võiks teha lauluõhtuid? Olen kehv kontserdi andja. Ma ei tunne end mugavalt, kui keegi plaksutab pärast vaimuliku laulu esitamist. Minu jaoks on laulmine palve, Jumalaga koos olemine. Minu jaoks hakitakse koosolemine ära, plaksutamine katkestab selle ja on raske Jumalaga suhelda. On öeldud: „Mine ja sulge uks, Jumal vastab sulle salajas.“

Andrus Vaarik puudutas mind kunagi väga sügavalt ühe mõttega, minule jäi see meelde nii: Kui ta oli noorem, siis ta tohutult hindas marulist aplausi. Siis ta teadis, et on hea soorituse teinud. Aga mida vanemaks ta saab, seda rohkem ta hindab, kui mingi episood on hästi mängitud siis inimesed jäävad haudvaikseks, nii et ühtegi häält ei tule. Tema jaoks näitlejana on olulisem, et inimene jääb väga vaikseks kui see aplaus. Mina olen ka vaimulikus plaanis tajunud seda. Laulmine on lihtne, vaikne kõne Jumalaga ja kui veel kedagi kõnetab, siis minu meelest on see oma eesmärgi täitnud.

Nii me tegimegi vaimulike laulude õhtud, mitte kontserdid. Palume inimestel jääda kuulama ja kui keegi tahab mõtteid jagada, mis tekkisid, on võimalik seda teha. Jagame oma kogemusi ja laulame vaimulikke laule, mis sel korral kõnetavad. Alustasime jõulude ajal, siis olid jõululaulud. Jaanuaris tegime teise, veebruaris jäi vahele, märtsis oli kolmas ja 20. aprillil tahaks teha järgmise. Edaspidi on plaan seda mingiks muuks mõttevahetuseks edasi arendada. See on nagu start, inimestega koos olemise rõõm. Rapla koguduses sai ruume natuke remonditudki sel puhul ja neid võimalusi tuleb ju kasutada. Kui sul midagi on, tuleb välja anda. Muidu kaotad selle ära, mis sul on.

See kasvatab ka kogudust evangeelselt mõtlema. Mark Finley ütles ilusti, et kristlase mõtteviis peab olema evangeelne. Ma loodan, et kui me Rapla koguduses selliseid asju teeme, siis koguduseliikmed hakkavad ootama inimesi ja huvituvad nendest inimestest. Selle peale saab Jumal juba midagi ehitada.

Tallinnas on ka mitmeid üritusi, mida kogudus väljapoole korraldab. Millega sa ise kõige rohkem seotud oled olnud?

Mina olen seotud koos Ivoga alustatud Avasta Kristlust kursusega. Minu jaoks on Ivoga koos pastoriks olemine olnud üks väga eriline aeg. Ma olen õppinud midagi, mida ma arvan, et varasemad pastorid ei ole üldse kogeda saanudki. Vanasti töötas iga pastor ju ühes kohas omaette. Aga Piiblis on öeldud, et kahekaupa mindi välja. Ja Ivoga oli võimalus nö kahekaupa väljas olla.

Me saime iga nädal kokku ja ta oli juba enne alustanud Alfa ja Beeta kursust, mis kasvas välja Avasta Kristlust kursuseks. Mõne aastaga on see muutunud selliseks koduseks asjaks. Ma olen saanud nii palju kristlikku maitset tunda seda kursust tehes. Mina olen kogudusse tulnud teistsugusel ajal, tollases koguduses tehti kõike üksi. Ivoga koos olen õppinud seda, kuidas kaasata ja hoida kogu aeg kaasatuna. Avasta Kristlus toimub kolmes osas: üks on õhtusöök ja selle keskmes on vestlus. Siis on loenguosa, mille esimese osa viib läbi üks, teise osa kolm erinevat inimest. Laudades on alati grupijuht, juhiabi ja võib-olla veel üks abi. Mitte kuskil lõigus ei ole üks inimene. Kui grupijuht ei tule, siis on abi olemas. Alustasime ühe laua ääres, eelmisel aastal oli kaks lauda, sel aastal oli kolm lauda inimesi. Meil on ka köögitiim, kus on kolm inimest.

Kõikides lõikudes on kristlik mudel ja ma näen, kuidas see töötab. Kui oleks ainult üks, siis ei olekski kristlik. Meeskonnatöö teise pastori ja koguduseliikmetega on jätnud kustumatu juhise minu ellu. Ma isegi ei tahaks enam üksi töötada, kahekesi töötamine on väga hea mudel.

Mina nägin teid viimati väljas 5. märtsi ennelõunal, kui ööga oli maha sadanud suur sahmakas lund ja jalutasin Mere puiestee kirikust mööda. Vaatasin, et kaks meest kiriku ees tegutsevad: Olavi on lumekahuriga ja Ivol lumelabidas käes. Ka seal toimis teil meeskonnatöö.

Selle kohta öeldakse, et kirikus juhtuvad imed. Kõik teavad, et lund kiriku ümber ei ole, aga kuidas see ära saab, keegi ei tea (muigab). Selle lumefreesi me just sellisteks erilisteks puhkudeks saimegi, et kui on palju lund, on selge, et inimestel on omalgi vaja lund rookida. Sul võib olla diakoneid palju tahad, aga sellistel kriisihetkedel saada kokku meeskond ja öelda, et kella seitsmeks peab kirikuesine olema puhas – see on täiesti võimatu. Suuresti pastorid on seda läbi aastate teinud, ühel perioodil oli ka inimene palgatud seda tegema. Meil on üks väga pühendunud diakon ka, kes abiks tuleb: Heikki Kõrgend. See on vabatahtliku töö osa, aga meil on ka linna ees kohustus kiriku esine puhtaks teha. Nagu öeldakse: kus viga näed laita, seal tule ja aita. 

Ega ma väga ei kurda ka, sest pastoritöö on väga ebatervislik. Ma olin väga heas vormis enne pastoriametit. Kaplaniamet oli parem – siis sai vanglas kasvõi ühest osakonnast teise liikuda. Aga missugune on pastori töö? Valmistad jutlust ette ja loed. Siis vestled inimesega. Millises asendis?

Istudes tavaliselt.

Jah. Kui ma aasta tagasi sain sellise kella, mis mulle ütleb, palju ma samme teen, siis seda vaadata on täitsa masendav. Jeesus tegi seda väga tervislikult – läks ühest linnast teise ja ajas oma jutud ära. Aga kellega mul koos käia on? Ütlen, et hei, hommik on, tulge pastoriga kõnelema? Selles mõttes on hea, kui saab füüsilist tööd ka teha. Aga see on pigem olude sunnil.

Millised vestlusteemad on sinu jaoks huvitavad ja sind puudutavad?

Loomine, mis saab pärast surma… Teemad, mis aitavad inimesel näha oma elus Jumalat. Kasvamise teema ka. Kui keegi tahab kasvada, olen nii rõõmus.

Jaga Facebookis
Loe seotud teemal
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat