Oleme umbes aasta käsitlenud ajakirjas Meie Aeg dekaloogi – kümmet käsku. Seda alustades ajakirja 2008. a septembrikuu numbris, sai lühidalt põhjendatud kümne käsu kehtivust ka tänapäeval, ometi võib mõni küsida: „Kas Jeesus siiski ei andnud uut käsku?“ Tõepoolest ütles Ta, Jh 13:34: „Ma annan teile uue käsu: armastage üksteist! Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist!“ Kuidas seda mõista? Mille poolest oli see käsk uus? Kas Ta andis selle dekaloogi asemele või sellele lisaks või kuidas seda ikka mõista? Ühelt poolt loeme Mt 5:17 Jeesuse sõnu: „Ärge arvake, et ma olen tulnud Seadust või Prohveteid tühistama. Ma ei ole tulnud neid tühistama, vaid täitma.“ Teisalt räägitakse Piiblis mõnes kohas ka Seaduse tühistamisest või muutmisest. Näiteks ütleb Paulus Ef 2:15, et Jeesus „muutis kehtetuks käskude Seaduse“. Kirjast heebrealastele loeme, et VT aegsete preestrite asemel on meil nüüd ülempreester Jeesus ning sellega seoses „sünnib ju paratamatult ka seaduse muutmine. /.../ Varasem käsk tühistatakse, sest see oli nõder ja kasutu...“ (Hb 7:12,18) Asjatundmatu uskmatu hõiskab: „Näete, Piibel on täis vastuolusid!“ Usklik aga püüab aru saada, kuidas ühes või teises kohas öeldut mõista. Kindlasti peame Jeesuse sõnu võtma väga tõsiselt. Ta ei teinud tühje sõnu, aga sama kehtib ka apostlite öeldu kohta. Esimesel pilgul keerulisena tunduv küsimus on lihtsamast lihtsam – Piibli eri kohtades räägitakse eri seadustest või käskudest. Millist konkreetselt silmas peetakse, selgub kontekstist. Seetõttu saigi öeldud, et vastuolusid näeb asjatundmatu. Dekaloog on moraaliseadus. Peale selle olid nn Moosese seadused: pühamuteenistuslik ja VT Iisraeli tsiviilseadus. Kui Jeesus oli surnud tõelise ohvrina inimkonna eest, kadus ära loomohvrite toomise mõte ja vajadus. Seetõttu käsk tuua ohvreid ja sellega seonduv preestrite vahetalitus tühistati. See tuleb väga selgesti välja Kirjast heebrealastele tsiteeritud piibliteksti kontekstist. Moraaliseadust aga Jeesus ei tühistanud. Vastupidi, mäejutluses selgitas Jeesus, et moraaliseaduse väline, pealiskaudne täitmine on ebapiisav. Nii lihtne see ongi. Nüüd siis pisut uuest käsust.
Armastamises pole midagi uut. Kord küsiti Jeesuselt Teda kiusates: „Õpetaja, milline käsk Seaduses on suurim?“ Jeesus vastas: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega! See ongi suurim ja esimene käsk. Teine on selle sarnane: Armasta oma ligimest nagu iseennast! Neis kahes käsus on koos kogu Seadus ja Prohvetid.“ (Mt 22:37-40) Käsus armastada Jumalat ja ligimest polnud midagi uut. Seda leiame juba Moosese raamatutes. Käsu armastada oma ligimest nagu iseennast leiame 3Ms 19:18 ja käsu armastada Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma väest leiame 5Ms 6:5. Jeesus lisas, et neis „kahes käsus on koos kogu Seadus ja Prohvetid.“ Jumal soovib, et inimesed armastaksid Teda, Jumalat ning oma kaasinimest. Käsud vaid ilmutavad, mis on hea, mida on õige teha, mida inimene teeb kui ta armastab Jumalat ja oma kaasinimest, ja mis halb, mida on vale teha ning mida ta Jumalat ja kaasinimest armastades ei tee.
Käsk üksteist armastada ei asenda dekaloogi ega käsku armastada Jumalat kogu südamega, üle kõige. Kui uueks käsuks nimetatud käsk üksteist armastada oleks antud kõige varasema asemele ja seega kõik muu tühistanud, siis tühistanuks see ka käsu armastada Jumalat. See aga on igasuguse loogika vastu. Eks ole? Jeesuse poolt pisut varem öeldu ei ole oma kehtivust vähimalgi määral kaotanud. „Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega! See ongi suurim ja esimene käsk.“ Kes Jumalat armastab, peab dekaloogi käske. Talle ei tule mõttessegi, et ta, näiteks, teeniks ebajumalaid või kasutaks Jumala nime vääriti. Kui Paulus kirjutas, et „kes armastab teist, on Seaduse täitnud“ (Rm 13:8), siis ei mõelnud ta, et ülisoojades tunnetes väljenduv armastus kaasinimese vastu asendab Seaduse, mis keelab tappa, varastada, abielu rikkuda jne. Vastupidi, sel, kes teist armastab, ei tule mõttessegi teda tappa, temale kuuluvat varastada või tema abikaasaga abielu rikkuda. Selles tähenduses ongi see, kes armastab teist, Seaduse täitnud. Paulus lisab: „Armastus ei tee ligimesele kurja. Nii on armastus Seaduse täitmine.“ (Rm 13:10)
Uus käsk osutab armastuse uuele tasemele. Nagu eespool nimetatud, selgitas Jeesus mäejutluses, et käskude väline, pealiskaudne pidamine on ebapiisav. Ta suunas oma kuulajaid Jumala Seaduse täitmise uuele, kõrgemale tasemele. Muu hulgas käsitles Jeesus mäejutluses ka armastuse ja vihkamise teemat. Mt 5:43 loeme Jeesuse sõnu: „Te olete kuulnud, et on öeldud: Armasta oma ligimest ja vihka oma vaenlast!“ Kui käsk armastada ligimest pärineb 3. Moosese raamatust, siis vaenlase vihkamise luba me sealt ei leia. Küllap see oli inimeste endi „leiutis“, mida suust suhu edasi anti, nii et Jeesuse-aegsedki inimesed olid seda kuulnud. Jeesus aga õpetas: „Aga mina ütlen teile: Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad, et te saaksite oma taevase Isa lasteks – tema laseb ju oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ning vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale! /.../ Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik!“ (Mt 5:44, 45, 48) See oli kaasinimeste armastamise uus tase. Oma jüngritele andis Jeesus uue käsu – armastata üksteist veelgi kõrgemal tasemel – armastada nagu Jeesus, kes andis meie eest oma elu.
In English