Taevaminemispüha ootuses

Esimesel sajandil eKr ei eksisteerinud juutide seas ühtset messiaanlikku ootust. Enamuses sellest ajast pärinevas kirjanduses ei esine viiteid Messiale või tulevasele Taaveti Pojale, kes alistaks paganad ja taastaks templi. Andmeid on aga erinevate messiaanlike liikumiste kohta, mis tunnistavad laialt levinud ja mõtestatud juutlikest ootustest. Mitmete liikumiste puhul võib esitada küsimuse, kas nende ootuste fundamentaalne element oli kuninglik messias või muud pühakirjal rajanevad messiaanlikud figuurid nagu preester, prohvet või Iisraeli rahvas tervikuna. On aga teada, et mõnigi liikumine võttis üsna taavetlikke vorme.¹ N. T. Wright selgitab, et kuningliku messia ootusi peegeldavad ka Heroodes Suure taotlused juudi templi taastamisel, millega ta püüdis tõsta end üle Saalomoni kuningliku hiilguse. Templiideoloogia järgi legitimeerib templiehitaja end kuningana. Heroodes mõistis juutide mõtteviisi ja mängis kaasa populaarse ideega tulevasest juutide kuningast.²

Kuninglikud ootused

Taavetlikku kuninglikku messianismi järgiv traditsioon baseerus peamiselt Naatani poolt Taavetile antud tõotusel (2Sm). Oodati Taaveti soost kuningat, kes täidaks tõelise Iisraeli kuninga rolli. Just eksiilieelse üldise rahvusliku usuleiguse aja prohvetite kirjutistes võib leida esimesi tõsiseid ennustusi tulevasest taavetlikust kuningast, Messiast, kes hakkab istuma Taaveti troonil. Jeremija järgi ei annulleerinud Iisraeli monarhia häving mingilgi viisil lepingulist tõotust Taavetile: „Ei puudu Taavetil mees, kes istub Iisraeli soo aujärjel“ (Jr 33:17; 23:5). Jumala ja Taaveti vahelisele lepingule viidates, osutas ta Jumala ustavusele (Jr 33:20, 21). Eksiiliaegse prohveti Hesekieli kuulutusest võib leida, et Messia tulekus nähti Taavetile antud lepingulise tõotuse täitumist: „Mu sulane Taavet on neile kuningaks ja neil kõigil on üksainus karjane; nad käivad minu seaduste järgi ja peavad mu määrusi ning täidavad neid“ (Hs 37:24; vt 34:23-25). Kuna väljendit ’Jahve Messia’ on Vanas Testamendis kõige enam kasutatud Iisraeli kuninga kohta, siis hakati ka alates eksiilieelsest masendusajast prohvetlikult kuulutama tulevasest päevast, mil kadunud kuningriigi hiilgus taastatakse teises Taavetis.³ Judaistlikud allikad, mis pärinevad eksiilijärgsest perioodist, näitavad, kuidas vähemalt osa rahvast innukalt ootas lubatud Taaveti järeltulija saabumist.⁴

Uustestamentlike kirjutiste puhul võib tagasiulatuvalt jälgida, kuidas just Taavetile antud tõotust seostati Naatsareti Jeesuse isikuga (Ap 2:29-36; 13:22-38; Hb 1:2, 13). Selle tõotuse realiseerumist nähti siis, kui Jeesus äratati surnuist ja ülendati Jumala paremale käele taevas. Prohvet Naatani poolt Tavetile edastatud kuulutust (2Sm 7:12-16) nähti täitumas Jeesuses. Tema on Uue Testamendi kirjutiste põhjal Taaveti järeltulija (Lk 1:27; Rm 1:3; 2Tm 2:8) või Taaveti poeg (Mt 9:27; 21.9; Mk 10:47, 48; Lk 18:38, 39). Luuka evangeeliumis on öeldud, et poeg, keda Maarja hakkab kandma, „saab suureks ja teda hüütakse Kõigekõrgema Pojaks ja Issand Jumal annab talle tema isa Taaveti trooni; ta valitseb kuningana Jaakobi soo üle igavesti ning tema valitsusele ei tule lõppu“ (Lk 1:32, 33; Ap 13:22, 23). Kirjas heebrealastele kinnitatakse, et kuninglik ja preesterlik (troon ja altar) institutsioon on ühendatud Jeesuses: „Aga peaasi selles, millest siin räägitakse, on see: meil on selline ülempreester, kes on istunud Ausuuruse trooni paremale poole taevas.“ (Hb 8:1) Nelipüha jutustuses kirjeldatakse Peetrust, kes kuulutab Kristust kui legitimeeritud Taaveti troonipärijat, kasutades tsitaati ka psalmist 110:1: „Issand ütles mu Issandale: Istu mu paremale käele, kuni ma panen su vaenlased su jalajäriks!“ Psalm 110:1 kasutamine on olulisim tunnistus Jeesusele omistatud taevaliku seisuse ja funktsiooni kohta. See on üks enim kasutatud vanatestamentlikest kirjakohtadest varakristlikus traditsioonis, millele toetudes eksegeesiti Jeesuse isikut ja tegevust.

Ülendamine troonile

Iisraeli ajaloo varajasel perioodil esindas seaduselaegas Jumala kui rahva Valitseja trooni, kus Jumal „istus keerubite peal“. Väljendist „keerubitel istuv vägede Issand“ sai seega üldiselt tuntud Jumala nimi (Vt: 1Sm 4:4; 2Sm 6:2; 2Kn 19:15; Ps 80:2; Js 37:16). Prohvet Jesaja nägi Jumalat „istumas“ suurel ja kõrgel aujärjel (Js 6:1). Juudi apokalüptilistes tekstides esinevad kirjeldused viimsepäeva kohtust esitavad jumalikku kohut, kes „võtab istet“ (Tn 7:10, 26; vt Mt 19:28; 25:31). Samamoodi kirjeldatakse maiseid kohtumõistjaid ja vanemaid istumas oma positsioonil (Km 4:5; 2Kn 6:32).

Egiptusest, Lähis-Idast ja hellenistlikust maailmast pärinev arheoloogiline materjal näitab, et istumine oli jumalate puhul neid inimestest eristav märk. Jumalad tihti istuvad, samas kui inimesed seisavad ja palvetavad nende ees. Valitsejate kui kohtumõistjate puhul oli oluline, et nad pidid oma väärikuse säilitamiseks istuma. Plutus kirjeldab Rooma senatit istumas oma kogunemisel.⁵ Roomas kõik kõrgemad ametnikud, magistraadid ja prokuraatorid, kõnelesid nn „vankritoolist“ (sella curulis – kokkupandav, algselt vankrile tõstmiseks mõeldud elevandiluust tool). Kuningas Herodes Agrippa I ja ülempreester järgisid sama tava (Ap 12,21; 23,3).⁶

Ka Uues Testamendis on troon seotud liturgilise väljendusega jumalikust väärikusest ja positsioonist (Mt 5:34; 23:22). Kõikides nendes tekstides, kus võib näha kuningapsalmi 110:1 mõjutusi, on Jeesus kui messiaanlik kuningas ülendatud istuma troonile. Inimliku ja jumaliku, maise ja taevase dimensiooni ühtesulandumine ilmneb hästi tekstis: „Kes võidab, sellel ma lasen istuda koos minuga mu troonile, nagu minagi olen võitnud ning istunud oma Isaga tema troonile.“ (Ilm 3:21)

Ülendamine paremale käele

Väljend “paremal käel” või “paremal pool” omab samuti juuri muistse Lähis-Ida maailmas, kus kuningat esitati tihti teatud linna või rahvast kaitsva jumaluse kõrval. Omada kohta jumala paremal käel tähendas, et valitsejal on jumalalt antud võim ja ülima au seisus.

Judaismis seostati inimese paremat poolt heade impulssidega. Rabide jaoks on inimese parem pool religioosselt oluline. Vastavalt 5Ms 33:2 mõistavad nad, et inimene osutub õigeks, kui seab oma südame Toora järgi, mis asub Jumala paremal käel. Vanemates sünagoogi traditsioonides olid Aabraham ja Taavet need, kes istusid Jumala paremal käel (traditsioon seostus psalmiga 110:1).⁷ Parem pool on seotud austusega ja need, kes on väärt, istuvad või seisavad paremal pool (1Kn 2:19; Ps 45:10). Jahve parem käsi on seostatud soosinguga (Ps 80:18; Jr 22:24), võiduga (Ps 20:6; 44:3; 48:10; Js 41:10); võimu ja väega (2Ms 15:6; Ps 89:13; Js 48:13). Jumala parem käsi on sümbol jumalikust võimust. Selline kasutusviis esineb eriti psalmides (Ps 118:15, 16). Jahve parem käsi päästab rõhutud (Ps 17:7), karistab vaenlasi (Ps 21:9), aitab oma rahvast igas olukorras (Ps 63:9); Jahve parem käsi on andnud oma rahvale maa (Ps 44:3) ja lunastanud egiptlaste käest (Ek 15:6, 12); Jahve parem käsi aitab oma rahvast sõjaolukorras (Ps 60:7); Jahve parema käe jõud on ühendatud tema õiglusega (Ps 48:11); Jahve parem käsi on tegev ka loomises (Js 48:13).

Seega, keelendit „paremale käele“ on kasutatud Uues Testamendis spetsiifiliselt tekstides, kus väljendatakse Kristuse ülendamist. Peetruse nelipühajutluses on kirjeldatud Jeesuse ülendamist kui Jumala võimsat tegu, mille Ta oma parema käega on sooritanud: “Jumal on just tema oma parema käega ülendanud” (Ap 5:31). Taas, sõna esineb tekstides, kus interpreteeritakse Laulu 110:1, viidates Kristusele kui Jumala paremale käele ülendatule. Need on kirjakohad, kus sarnaselt nelipühajutlusele väidetakse lühidalt ja selgelt: „Jumal on tema teinud Issandaks ja Messiaks, sellesama Jeesuse, kelle teie risti lõite!“ (Ap 2:36)

Kui vanasti öeldi, et taevaminemispühal ei kasva rohi ega laula linnud, siis Jeesus ütles oma kuninglikku ülendamist silmas pidades, et kivid peaksid vähemalt kisendama. Kristuse ülendamismotiiv on kristliku ideoloogia kandvaim uskumus olnud algusest peale. 

1 Hilisem sedasorti liikumine toimus Bar Kokhba juhtimisel (132–136 pKr), kes kuulutas end messiaks ja Iisraeli taastajaks.

2 Wright, N. T., The New Testament and the People of God: Christian Origins and the Question of God, Vol 1. Minneapolis: Fortress Press, 1992, 307.

3 Bruce, F., Uue Testamendi ajalugu. Tallinn: Logos, 2000, 148.

4 Stefanovic, R., Revelation of Jesus Christ: Commentary on the Books of Revelation. Berren Springs MI: Andrews University Press, 2002, 172.

5 Plutus, Otho. 9 [I, 1071a].

6 Schneider, C., καθίζω, Theological Dictionary of New Testament (TDNT) 3, 442.

7 Grundmann, δεξιός, TDNT 2, 40.