Seitsmenda Päeva Adventistide Kogudus

Kogemuste kotike: jaanuar 2012

Avaldatud 15.3.2012, autor Eha Lobjakas, allikas Meie Aeg

Niinimetatud „ilmainimesed“ räägivad, et jaanuari kolmas nädal on kõige depressiivsem nädal aastas, sest siis olevat kõik uue aasta alguses antud tõotused parajasti tühistatud ja jõulukinkide otsmisega tekitatud krediitkaartide võla tagasimakse aeg käes. Ajakirja jaanuarinumber jõuab tavaliselt lugejani kuu teisel hingamispäeval, ehk siis vahetult enne selle nn „depressiivseima nädala“ algust. Ma ei usu, et see nädal oleks Jumala peale lootvate kristlaste jaoks vähem õnnistusrikas kui mõni muu nädal, aga usu kinnitus kulub meile kõigile alati ära.

Ma olen üsna mitmel korral märganud, kuidas mõnes ajakirja numbris trükitud tunnistus paneb selle lugejad mõtlema ka oma tunnistuste jagamise peale. Ka Jumala Sõnas on meid üles kutsutud rääkima sellest, mida Jumal on meie elus teinud ja teeb, ning seekord on Volli Rosina tunnistus, mis ilmus paar kuud tagasi, sundinud ka tema sugulast Klara Pulka oma lugu lugeja ette tooma. Sellest näeme, kuidas meie otsused – ja sageli ka meist sõltumatud arengud - võivad meid Jumalast kaugele viia, kuid Tema armastus ei lõpe ja Ta kutsub meid ikka, sest Ta ootab meid koju: kord seisab väraval ja ootab nagu isa kadunud poega; käib siis meid otsimas nagu kadunud lammast; mõnikord määrib Temata elatud elu meid hirmsamini kui see juhtus kadunud drahmirahaga ühes Jeesuse tähendamissõnas. Hea sõnum on aga see, et Ta leiab meid ja kui me Temale vastu ei pane, siis võtab Ta meid oma suurde armastavasse Isasülle. Sinna Isasülle on jõudnud peale pikki otsimisi ja leidmisi ka meie kallis õde Klara.

Elu on siin nii lühike ja täis sekeldusi, muret ja rõõmu. Kord kaob kõik – jääb lootus, usk ja see, mida Looja on meile tõotanud. Kui suur rõõm on kohtuda oma lastega, lastelastega, sugulastega ja kõigi Piibli tegelastega uuel maal – see on seletamatu rõõm. Ma loodan, et ka minu laste ja lastelaste ellu saabub aeg, kui järsku tuleb südamesse imeline kutse Jumala poolt. Seda kutset tuleb tunda, kalliks pidada ja mitte vastu punnida. Mina elasin väga suure osa oma elust Jumalast eemal. Minu eest palusid minu sugulased ja minu isa. Järsku tundsin oma Keilas asuva isakodu aias sundi minna kirikusse. See oli imeline tunne, mida ma kirjeldada ei oska – seda saab üksnes kogeda. Milline rõõm on mul nüüd oma usuõdede ja -vendadega koos kirikus olla ning oma mured ja rõõmud Jumala ette kanda ning kiita Teda iga päeva eest, tervise eest, toidu eest. Tänan ka selle eest, kui minu lapselastel, pojal, tütrel ja minial hästi läheb; kui neil on muresid, kannan ka need Tema ette.

Oma pikale muutusterohkele elule tagasi vaadates võin öelda, et Jumal teab alati, kuidas on kõige parem, kuigi meie seda alati kohe ei mõista, aga hiljem näeme, et Jumala plaan on kõige parem.

Minu vanaisa Juhan sündis Mustvee kandis, kust tema vanemad seitse aastat pärast tema sündi rändasid Venemaale paremaid maid otsima. Nad jõudsid Gatsina rajooni Siiverski lähistele Kurovitsa küla metsa, kus vanavanaisa hakkas endale metsast põldu juurima. Sealsamas Kurovitsa külas kasvas vanaisa suureks, võttis naise ning seal sündisid ja kasvasid tema lapsed ja lapselapsed. See oli eestlaste küla ja kodune keel oli seal eesti keel. Vanavanaisa oli mõnda aega luteri kiriku abiõpetaja ning selles imeilusas kohas kiitis terve pere Loojat. Minu isa Voldemar Rosin rajas meile ilusa suure kodu Geesevasse, mida mul oli võimalik koos oma sugulastega 1974. aastal vaatamas käia. Meie maja oli nüüdki veel alles, kuid muidugi elasid seal võõrad inimesed. Me leidsime ka oma kunagise metsamaja vundamendi ja seda paika kutsuti ikka veel meie pere järgi „mesto Rosina“ (Rosina koht).

Siis aga tuli sõda, mis purustas pered, tõi endaga valu, vaeva, pisaraid, nälja ja põgenemise. Meilgi tuli sõjamöllu eest põgeneda. Meie rännak algas 1943. aastal ja meie vooris oli kaks hobust ja kaks lehma ning ka mesipuud, sest isa oli hea mesinik. Isa oli vankri peale ehitanud toreda „kabitka“, kus lamas minu tuberkuloosihaige ema ning haige tädi, peale selle vanaema, vanaisa, minu vanemate kasulaps Grinja ja mina. Nii me läksime Taevaisa kaitse all kuni Narvani, kust saime rongi peale ja sõitsime Jõgevale. Vaatamata suurtele raskustele on Rosina peredes ikka laul ja Jumala kiitus kõlanud.

Minu ema suri 1944. aastal ja maeti Põltsamaale. Peale seda sai minu isa metsavahi koha Kaaveresse. Seal jälgisin ma aia peal kõlkudes sakslaste põgenemist, kes viisid endaga kaasa ka kahurid, mille ette olid kahe- ja neljakaupa rakendatud hobused. Seal jäime veelkord sõjamöllule ette, kuid jäime tänu Jumalale kõik ellu.

Kole sõda lõppes mais 1945, kuid meie kannatused ei lõppenud. Sügisel arreteeriti isa, kes oli Venemaal mõni aeg politseis töötanud ning saadeti 15+5 aastaks Komisse vangi. Aasta pärast pidime meie lahkuma metskonnale kuuluvast majast ning siis kolisime Sulustverre. Kuna meil olid mesilased alles, käisid Põltsamaa kiriku noored suvel ikka jalgratastega meil mett ja värsket sepikut söömas. Pastor Saarnik oli nendega kaasas ja kiitis alati Salme (Aabel) tehtud sepikut. Sulustveres olime „pooleteramehed“. Ka sealt on mulle jäänud palju mälestusi, mäletan naabrilapsi, kes hiljem ära küüditati; viljapeksu ja viljavedu, kus püüdsin kaasa aidata; suuri põlde, kus sai äkke vedru libistaja taga käidud ja rulli peal istutud; karjamaal hobustega ratsutamist. Kurvad mälestused on mul ühest jõuluajast, kui koolis tehti loosiga pakid ja mina pidin tegema paki ühele rikkale poisile, kuid kuna me elasime väga vaeselt, olid minu tehtud pakis vaid enda tehtud präänikud. Sellest tuli palju pilkamist ja ise ma pakki ei saanudki, kuna keegi poistest jättis paki tegemata. See oli mulle lapsena väga valus kogemus. Oli aga headki, nimelt kutsus Meidla pere ühel korral meid jõuludeks külla. Kui tore oli sõit sinna läbi talvise metsa sooja kasuka sees. Lumi krudises saani all, kuuskedel olid suured lumemütsid peas, kõik ümberringi oli puhas ja valge. Siis sain koguni kolm kinki – punase kandiga ruudulise kleidi, põlle ja maiustusi. Üldse aitas see pere meid väga, nad saatsid isegi isale Siberisse pakke.

Siis algas kolhooside loomise aeg. Mitu vähegi jõukamat peret viidi Siberisse. Olin tee ääres ja nägin seda koledat pilti, mis ei unune kunagi. Meie aga koos onu, tädi, vanaisa ja Grinjaga kolisime oma hobuste, koera, kassi, lehm Kirjaku, kanade ja mesilastega Oru tallu Pedja jõe ääres. Seal veetsin mitu unustamatut aastat. Käisime perepoja Ülo ja peretütre Idaga lammaste karjas, karja läksime tavaliselt ratsa või vankril; vahel ujutasime hobuseid Pedja jões, kus otsisime sügavamaid kohti, et hobused saaksid ujuda. Oskasin hobust rakendada, lehma lüpsta, viisin piima meiereisse, kus naabrid aitasid piimanõu maha tõsta ja lõssiga nõu vankrile tagasi tõsta. Kui piimanorm oli täidetud ja veel piima meiereisse viisid, siis said võid. Küll see oli maitsev! Sepik võiga! Sai võetud paks sepikukäär ja paksult võid peale määritud ja sellega välja mindud, et näidata, mida ma söön. Sepik, kartul ja piim olid meil laual iga päev, aga lisandid vaid kuidas juhtus. Kui sain praemuna sepiku peale, oli tore päev.

Meie pererahvas oli usklik ja me käisime laupäeviti Jõgeval kirikus. Pastoriks oli seal alguses pastor Saarnik ja hiljem pastor Laimets. Põnev oli see öö, kui pastor Laimets ristis öösel Pedja jões uusi koguduseliikmeid. See oli aeg, kui avalikult ristida ei tohtinud. Eleonoore organiseeris palju huvitavaid üritusi, ma mäletan, kuidas Laimetsa pere lapsed Anne ja Elmar võtsid neist osa – Anne ja Tamara laulsid, Elmar, Ülo ja mina mängisime mandoliini. Ida luges mulle tihti Piiblist lugusid, ta luges palju ja oskas ka luuletada. Ta oskas jutustada väga lapsepäraselt, Tema räägitud jutud Loojast on mul veel praegugi meeles. Aitäh, tädi Ida! Ma väga kahetsen, et ei rääkinud hiljem oma lastele lugusid loomisest ja sellest, kui tähtis on armastada Jumalat, oma lähedast inimest, mitte valetada jne.

Järsku muutus kõik. Meie maja läks öösel elektrijuhtmetest põlema. Meie magasime laudalakas, kus äkki ärkasime suure pragina ja ragina peale üles. Kõik oli valge, kogu maja teine korrus oli leekides. Ja mind viidi Tartusse, kus ma elasin koos oma tädi ja tädimehega, kuni mu isa sai vangist koju. Minu pool oli parasjagu klassiõde Niina, kui tuppa astus võõras mees. „Võõras mees“ jäi ukse juurde seisma ja vaatas meid mõlemaid – kumb neist on tema tütar? Ning küsis siis vene keeles: „Kas Klara on kodus?“ Selle aja vältel vaatasin võõrast meest ja mõte lendas edasi-tagasi: kas on – või ei ole – isa? Oli isa, ütlesin: „PAPA!“ ja nii me kohtusime peale 11 pikka aastat. Vangi oli läinud ilus, alati korrektne härra, tagasi tuli muserdatud närviline mees.

Jälle oli kõik uus ja tundmatu. Nii ümbrus, tädid-onud ja ka isa oli võõraks jäänud. 11 aastat olid teinud oma töö. Olin olnud 5-aastane, kui isa ära viidi ja nüüd olin 16. Isa abiellus ja nüüd hakati ühist kodu rajama Keilasse. Materjali saada oli raske ja iga lauajupi eest tänati Jumalat, kes neile tervist ja jõudu andis. Laupäeviti käisime Tallinna kirikus, kust leidsin endale uued sõbrad. Kuna iga kopikas oli maja ehitamise juures arvel, tuli ka minul tööle asuda.

Algasid pikad tööaastad, pere loomine ja laste kasvatamine. Kõiges selles oli palju ilusat, kuid Jumal jäi sellel perioodil mulle kaugeks. Keila papa (minu isa) palvetas minu ja minu laste eest. Soovis ikka Jumala õnnistust, mille eest ma ei osanud siis tänulik olla. Jumal kuuleb vanemate palveid. Kuigi papa minu pöördumist ei näinud, andis Taevaisa mulle hiljem kutse. Olen Talle väga tänulik. Kord Keilas isakodus aias töötades oli südames kurb, igatsev tunne. Minu abikaasa ja isa olid mõlemad surnud. Järsku tuli meelde Jumal. Vaadates kauneid istutatud lilli ning loodust, mis kiidab Issandat, kes maa ja taeva on loonud, sain aru, et ei ole Temast võimsamat, kõik on Temalt elu saanud. Hinge tuli suur igatsus kiriku järele. Läksin Tallinna kirikusse, istusin viimasesse pinki, kuid mind tunti ära, ehkki ma polnud seal peaaegu 40 aastat käinud. Mind võeti soojalt ja sõbralikult vastu. Minu südamesse tuli Jumal ja Tema rahu. 22. detsembril 1999 mind ristiti – ristijaks oli Riigo Hallang – ning ma sain koguduse liikmeks. Seal kohtasin paljusid oma sugulasi: Vollit, Heljut, Raivot, Roosit, Aarnet, Rainerit, Albertit, Liidit, Lillit, Heli, kes kõik on Rosinate järeltulijad, nende abikaasasid ja lapsi. Väga tihedalt suhtlen oma grupi liikmetega, eriti Ingaga, kellele usaldan oma rõõmud ja mured. Koos täname ka Taevast Isa.

MINU ISSAND! Kogedes südamevalu ja muret armsate pärast, kes veel hoolimatult Sinust mööda käivad, võin ometi samas omada troosti ja rahu Sinus, sest Sina oled nende eest oma elu andnud ja ma võin täiesti usaldada Sinu tarka ja õigeaegset ajakava nende päästmisel. Kogedes meie vältimatuid kaaslasi siin elus – vananemist, haigust, väsimust –, hoiab mind masendumast ja ennast haletsemast teadmine Sinu juhtimise õigsusest ja Sinu armastusest ning mind täidab usaldav rahu ja sügav tänu Sinu tohutu, väsimatu hoolitsuse ja armastuse eest. Sellel meie Maa hilisel tunnil laulab mu hing kiitust, ülistust ja tänu Sinule, Sa minu Issand!

Klara Pulk

Kui minu lapsed kasvasid, jõudsin ma järkjärgult järelduseni, et ma ei suuda neil 24 tundi ööpäevas ja 7 päeva nädalas pilku peal hoida. Füüsiliselt polnud see lihtsalt võimalik ja kui lasin sealjuures veel mõtte „käima“ teemal, et mis kõik võib juhtuda, siis tuli ikka hirm naha vahele, et ma ei suuda mulle usaldatud vastutust kuidagi õigustada. Kuid selleski olukorras on meil kristlastena eelis teiste lapsevanemate ees, sest me võime paluda oma lastele – nii väikestele kui ka suurtele – Kõigevägevama kaitset. Muidugi ei puudu see võimalus ühelgi lapsevanemal, kuid päris raske on paluda kaitset kelleltki, kelle olemasolusse ei usuta. Sellest imelisest Kõigevägevama kaitsest tunnistab ka järgnev lugu. Ja juttu tuleb nüüd samadest poistest, kes on Meie Aja lugejatele juba tuttavad, sest pisematena jäid nad raske kummuti alla, mis neile peale kukkus, kuid Taevaisa kaitse all said täiesti terveteks.

Tahaksin teie ette tuua ühe imelise kogemuse, mis tunnistab jällegi sellest, kuidas Jumal hoiab meid, kõiki inimlapsi – ja eriti neid kõige pisemaid.

Ühel hommikupoolikul mängisid meie 2aastased kaksikud poisid koos 10aastase õega elutoas. Meie poisid on üsna elavaloomulised ning kipuvad tihti ka omavahel mänguasjade pärast tülitsema. Nad olid parajasti suures mänguhoos ja tundub, et üks poistest oli ära võtnud teise poisi mänguasja. Igatahes hakkasid nad üksteist taga ajama ja selles mänguhoos jooksis üks poistest otse peaga läbi rõduukse kahekordse klaasi. Jooksime lapse kisa peale kohale ja meie ehmatus oli muidugi suur. Ukse klaaspaketis oli lapse pea suurune auk, kõik kohad olid klaasikilde täis ning verd ja kisa oli palju. Vaatasime lapse pea üle ja selgus, et selle juhtumi tagajärjel oli tal peas vaid kaks väikest haava. Mõne minuti pärast olid haavad puhastatud ja laps rõõmus, nagu poleks midagi juhtunud.

Tänu Jumalale, kes hoidis ka selles õnnetuses minu väikest lapsukest nii imeliselt!

Merje Tenno

„Ma olen seadnud su ette avatud ukse,“ ütleb Ilmutuse raamatu kirjas Filadelfia kogudusele „Püha, tõeline, kelle käes on Taaveti võti ja kes avab ja ükski ei sule; kes suleb ja ükski ei ava“ (Ilm 3:7,8). Tema seab meie ette eluukse, avab võimaluste uksi ja pakub lahendusi seal, kus meie ühtegi lahendust ei näe. Tema on avanud meile ka ukse vabadusse patuorjusest ning ukse Isakoju. Ja kui Tema need uksed on avanud, siis inimene ega ka ükski muu olend neid sulgeda ei saa. Ja ehkki me oma armastuseta eluga võime selle ukse olemasolu mõne oma kaaslase eest varjata, on see uks ometigi olemas ja avatud. Kuidas aga saame meie lahti kinnised uksed meie elus? Kui on võti ja lukuauk, kuhu võti panna, siis võime katsetada, kuid kui uks on kinni ja seestpoolt riivi pandud, mida siis teha?

Sel ajal, kui meie kohe-kohe kaheaastaseks saav tütar Eliise oli tualetiruumis, lükkas tema 4-aastane vend Kaspar ukse kinni ning Eliisel õnnestus kuidagi seestpoolt ukse riiv kinni lükata. Nii olime meie kõik – mina, minu abikaasa Rain ja poeg Kaspar – ühel pool ust ja nuttev Eliise teisel pool.

Püüdsime Eliisele seletada, kuidas ust lahti teha, aga ta ei osanud ja ei proovinudki, vaid nuuksus nutta. Teiselpool nuttis Kaspar, kartes, et õde sinna jääbki. Tegime kõik koos palve, et me saaksime oma Eliise sealt kinnise ukse tagant kätte. Lõpuks kui Eliise nutt läks päris valjuks, läks abikaasa Rain otsima kangi, et uks lahti murda, samal ajal meie jäime Kaspariga palvetama. Siis läksin ust katsuma, kuid see oli ikka kinni. Katsusin hetke pärast uuesti ja uks oli lahti. Eliise seda lahti ei teinud, sest tema istus põrandal nurgas ja nuttis. Suur tänu Jumalale, kes avab uksi ja päästab – ning teeb seda igas mõttes. Hiljem meenus mulle, et mõni päev enne seda kogemust olin ma palvetanud, et Jumal annaks lastele praktilise usukogemuse. Ja Ta andis ning südamest tänu Talle selle eest kogu meie pere poolt!

*******

Ühel päeval võtsin kummuti pealt oma mobiiltelefoni ja see oli täiesti läbimärg, sõna otseses mõttes tilkus ja raputades sadas sellest nagu vihma välja. Küsisin siis lastelt, mis telefoniga juhtus ja selle peale vastas nüüd juba kaheaastane Eliise, et ta pesi telefoni puhtaks. Tegin kohe palve, olles ise täiesti veendunud, et ilma Jumala abita pole selle telefoniga enam midagi teha. Käima see ei läinud. Võtsin telefoni nii palju lahti kui oskasin ja hakkasin fööniga kuivatama. Siis panin kokku ja telefon läks käima, kuigi nupud ei töötanud ja ekraan ka virvendas. Föönitasin veel tükk aega ja pärast seda on telefon täpselt sama korras nagu enne. Ma ei tea, võib-olla on see tehniliselt ka kuidagi võimalik, aga minu jaoks on see palve vastus ja kindlasti olgu selle eest tänu Jumalale.

Kaie Siim

Kui meie Taevane Isa õpetab oma väikeseid lapsi endaga käima, siis annab Ta neile pisikestele just sellised kogemused, mida nemad mõistavad. Imelik oleks väikestelt lastelt oodata, et nad palvetaksid hingede päästmise pärast ja mõistaksid selle olulisust. Hea Isa õpetab meid kõiki täpselt nii, nagu me oleme suutelised mõistma. Ja Temale on väga oluline see, et me kõik – nii väikesed kui ka suured – õpiksime selgeks oma kogemuste kaudu, et Ta on lähedal, alati lähedal ja et Ta hoolib meist kõikidest rohkem kui oma elust – sest Jeesus loobus oma elust meie pärast. Just nii kallid oleme meie Temale! Lubame Tal siis meid õpetada Tema poolt valitud viisil hoidma oma nõrka kätt – olgu see siis väikese lapse tilluke käsi või suur ja tugev töömehe käsi – Tema tugevas käes ja astugem ikka Temaga koos! 

Jaga Facebookis
Loe sarnasel teemal
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat