Elavad ohvrid

Avaldatud 20.7.2017, autor Ardo Rosin, allikas Meie Aeg

„Nüüd, vennad, kutsun ma teid üles Jumala suure halastuse pärast tooma oma ihud Jumalale elavaks, pühaks ja meelepäraseks ohvriks; see olgu teie mõistlik jumalateenistus. Ja ärge muganduge praeguse ajaga, vaid muutuge meele uuendamise teel, et te katsuksite läbi, mis on Jumala tahtmine, mis on hea ja meelepärane ja täiuslik. (Rm 12:1-2)

Antud tekst algab sõnaga „nüüd“, millega rõhutatakse praegust ajahetke. Seda rõhutatust kasutab Paulus oma kirjades palju. Sellega tahab Paulus rõhutada, et oluline on just praegune hetk – nüüd. Kui jätame praegu otsused oma elus tegemata, ei pruugi seda juhtuda kunagi. „Võtke nüüd Jumal eeskujuks nagu armastatud lapsed, ja käige armastuses…„ (Ef 5: 1-2) „Surmake nüüd need liikmed, mis on maa peal: hoorus, rüvedus, kirg, kuri himu ja ahnus, mis on ebajumalateenistus.“ (Kl 3:5) „Nüüd aga jätke teiegi maha see kõik: viha, raev, kurjus, teotamine, siivutud sõnad oma suust.“ (Kl 3:8) Pauluse käesoleva aja rõhutatus viitab ka sellele, et me ei tea keegi Kristuse tagasituleku aega, seega peaksime juba nüüd selleks valmis olema. „Ja tehke seda, teades aega: käes on tund unest virguda, sest nüüd on meie pääste lähemal kui siis, kui me usklikuks saime.“ (Rm 13:11) Seetõttu tuleb ka selles salmis antud üleskutsetele vastata nüüd ja kohe. Ei ole paremat ajahetke kui tänane päev.

Esimene üleskutse

Pauluse poolt kirja pandud tekst sisaldab ka mitmeid üleskutseid ning esimene üleskutse, mille Paulus esitab, on see, et peaksime tooma oma ihu Jumalale elavaks, pühaks ja meelepäraseks ohvriks. Ka Vana Testamendi ohvriteenistuse ajal pidi ohvriloom olema veatu (2Ms 12:5; 4Ms 29:13), kuna see pidi olema sümbol Kristusest kui Jumala Tallest, kes võtab ära maailma patu. „Teid pole lunastatud kaduvate asjadega, hõbeda või kullaga teie tühisest esiisadelt päritud eluviisist, vaid Kristuse kui laitmatu ja puhta Talle kalli verega.“ (1Pt 1:18.19) Selleks et meie ihu võiks olla elav, püha ja Jumalale meelepärane peame seda hoidma. „Või kas te ei tea, et teie ihu on teis oleva Püha Vaimu tempel, kelle te olete saanud Jumalalt, ning et teie ei ole iseenese päralt? Sest te olete kallilt ostetud. Austage siis Jumalat oma ihus!“ (1Kr 6:19-20)

Miks peaks aga meie ihu olema ohver Jumalale? Algul tundub see olevat vastuoluline väljend, sest ohver oli midagi, mis toodi templisse rituaalseks tapmiseks. Kuid siin ei peeta silmas mitte füüsilist tapmist, millest Jumal tegelikult rõõmu ei tunne. „Sest ustavus on see, mida ma tahan, mitte ohver; Jumala tundmine on enam kui põletusohvrid. (Ho 6:6) Toome oma ihu Jumalale, et Jumal saaks asuda sinna elama. See tähendab aga meie enda mina suremist. „Nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus.“ (Gl 2:20) Paulus ütleb selgelt, et midagi minust peab surema, et Kristus saaks elada minu sees. Seega, antud ohvri toomise käigus me peame surema, kuid mitte lihalikult.

„Elava ohvrina elamine tähendab kogu oma elu kõigil päevadel Kristusele pühendumist. Ja see tähendab Pauluse ja Jeesuse sõnade kohaselt oma mina pidevat ristilöömist. See nõuab enda ja oma omandi pidevat Jumalale ohverdamist. (G. Knight „Jalutuskäik koos Paulusega kirjas roomlastele“, 2012, lk 295)

Selline loobumine oma minast peaks Pauluse sõnade kohaselt olema mõistlik jumalateenistus. Jumal ei lepi mitte üksnes sõnades toimuva teenimisega, vaid kogu elu, kogu ihu peab olema Jumala teenistuses. Selleks peab aga meie ihu olema Jumala Vaimu tempel, kus Jumala Vaim elada saab. Seetõttu ei tohiks me oma ihuga käituda hoolimatult. „Ärge ka loovutage oma ihuliikmeid ülekohtu relviks patule, vaid loovutage end Jumalale nagu need, kes on saanud surnuist elavaks, ja oma ihuliikmed õiguse relviks Jumalale.“ (Rm 6:13) Seda kõike peaksime Pauluse sõnade kohaselt tegema vastuseks Tema poolt osutatud suurele halastusele.

Teine üleskutse

Järgmine üleskutse, mille Paulus antud tekstis esitab, on see, et me ei muganduks praeguse ajaga. Eestikeelse Piibli 1968. aasta tõlkes on kasutatud fraasi „ärge saage selle maailma sarnaseks“. Kreeka keelest (me syschematizesthe toi aioni touto) võiks seda tõlkida ka kui „ärge seadke end selle maailma väljanägemise järgi, ärgu teie kord samastugu selle maailma korraga“. Kuigi Jeesus ei palunud oma järgijaid maailmast ära võtta, palus ta neid Isal hoida (Jh 17:15). Samuti palus Jeesus neid pühitseda tõe sees (Jh 17:17). Maailmas olles kaasneb siiski oht muutuda ka selle sarnaseks, seetõttu esitab Paulus roomlastele ka üleskutse mitte muutuda selle maailma sarnaseks, vaid olla Jumalale meelepärane. Jumalale meelepärane on see, et Tema lapsed oleksid pühitsetud tõe sees ja oleksid maailmale valguseks. „Teie olete maailma valgus .“(Mt 5:14)

Maailmaga sarnanemise asemel esitab Paulus üleskutse muutuda teistsuguseks meele uuendamise teel. Sisuliselt viitab Paulus siin uuestisünnile, mille käigus inimene muutub. Teiseks muutumine tähendab minna üle ühest vormist teise. Kristlaseks saamine muudab inimese elu terviklikult, mitte üksikut iseloomujoont või harjumust. Seetõttu ei saa ka uueks loodud inimene kuidagi kaasa minna käesoleva ajastu väärtuste ja elustiiliga. Edaspidi (Rm kirja peatükkides 12–15) käsitleb Paulus põhjalikumalt, milles peaksid väljenduma muudatused pärast inimese muutumist ja meele uuendamist: olge vennaarmastuse poolest hella­südamelised üksteise vastu, ärge olge viitsimatud hoolsuses, olge rõõmsad lootuses, õnnistage neid, kes teid taga kiusavad, pidage rahu kõigi inimestega, ärge makse ise kätte, olge allaheitlikud valitsejatele, olge vastutulelikud nõrgausulistele. Seega peaksid kõik need asjaolud näitama inimese meelsuse uuenemist.

Kolmas üleskutse

Tekst lõpeb üleskutsega uurida, mis on Jumala hea ja meelepärane ja täieline tahtmine. Kuigi eelnevalt on Paulus esitanud üleskutse meele uuendamiseks, siis peab ta veel vajalikuks üleskutset uurida seda, mis on Jumala tahe. See viitab sellele, et ainult meele uuendamisest ei piisa, et saada teada Jumala tahet. Kirjas roomlastele kirjeldab Paulus enda kogemustele tuginedes võitlust enda kahesuguse loomusega – hea ja halvaga. Seega jätkub kristlase elus pidev võitlus hea ja kurjaga ning see võib takistada meil leidmast oma elus Jumala tahet. See üleskutse on väga tähtis ja päevakohane ka tänapäeval. Me peaksime otsima Jumalat ja Tema tahet nii kaua kui seda on veel võimalik leida. Me peaksime küsima Jumala käest nii nagu omal ajal rahvas küsis Ristija Johanneselt: „Mis meil tuleb teha?“ (Lk 3:10) 

Jaga Facebookis
Loe seotud teemal
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat