Armukaasast

„Ja Issand Jumal ütles: 
„Inimesel ei ole hea üksi olla; 
ma tahan teha temale abi, 
kes tema kohane on.““
1Ms 2:18

Eesti keeles on pere moodustava paari liikmete kohta kummaline sõna – abikaasad. Õigekeelsus­sõnaraamat selgitab seda sõna nii: abi+kaasa – 
üks abielupool teise abielupoole suhtes. Abi+kaasa? Kaasaga on asi mõistetavam – küllap kaaslane, kaasteeline, keegi, kes on kõrval või vähemalt mitte kaugel. Aga abi – tugi, lisakäed ja -silmad, rahaallikas? Või hoopis „lisasüda? Vot siin ei ole ma enam nii kindel. Kusjuures pole vahet, kas jutt käib naisest või mehest. Mõlemad on teise jaoks abid ja kaasad.

Kaaslane on elus vajalik. On oluline, et meil on keegi, kes käib kõrval ja jääb kõrvale ka siis, kui ajad on rasked. Keegi, kellega jagada hetki. Keegi, kellele valmistada meeldivaid üllatusi, kellele öelda ilusaid sõnu ja kellele mõelda isegi eemal olles. Keegi, kes ütleb sulle ka karmi tõde, kuid ei tee sind seejuures katki. Kaaslane on käegakatsutav kinnitus sellest, et ma pole üksi. 

Ka abi on ikka oluliseks peetud. Me kõik vajame aeg-ajalt abi. Vanad eestlased hindasid tulevase kaasa tervist ja rammu vägagi kriitilise pilguga, et kas ikka on hea abi. Kas jaksab? Kas peab vastu? Küllap on see teistegi rahvuste juures nii olnud, sest leib pole kuskil kergesti lauale tulnud. 

Kui abielu alguses on paarisuhtes domineeriv kaaslaseks olemine ja pigem teenimine, siis tasapisi kipub rõhuasetus aja jooksul abile keskenduma. Jagatakse vastutust, kohustusi, töid, ülesandeid, raha, vahel isegi lapsi nende kahe aitaja vahel. Üks aitab teist oma tegevusega või tegemata jätmisega, öeldud sõnade või nende ütlemata jätmisega, mõtetega, olemasolemisega. Ja me harjume sellega ära. See on loomulik, et kaasa teeb ja toimetab. Me lausa ootame, et…, me eeldame seda. Me nõuame seda. Et ta täidaks oma kohustust abina. 

Ja kummaline, et selles elu olulises sõnas „abikaasa“ pole midagi juttu armastusest – sellest õrnast ja tugevast tundest, sellest veendunud otsusest ja valmisolekust end vajadusel kasvõi ohvriks tuua. Armastusega on lugu keeruline ja ehk just seepärast pole seda siia sisse segatud. Seda enam, et eesti keeles pole armastuse sõnagi teab mis vana. Keeleuurijad väidavad, et see jõudis meie armsasse emakeelde alles 1739. aastal, kui Piibli tõlkimisel agapē väljendamiseks armu asemel armastus kasutusele võeti. Ehk siis – polnud sel kahe inimese vahelisel sügaval kiindumusel, sel erakordsel tundel pikka aega õieti nimegi. Aga ega’s armastus olemata olnud. Ja ehk see armu mõte ongi see, mida aeg-ajalt meelde tasub tuletada. Arm on see, mida me oma kooselamises kõigepealt vajame, rohkem kui lihtsalt kaaslaseks olemist või abi – seda nii perede sees kui ka nende ümber. Arm on see, mis peaks kandma üksteisele abiks olevaid kaaslasi läbi nende ühise elu. Ja vahel kannab kauemgi – siis kui üks kõrvalt ära kaob, on arm teise südames siiski alles. Arm on see, mis aitab elada üle pikad lahusolekud, haigused, kaotused. Arm on see, mis puudutab südant, teeb selle hellaks ja vastuvõtlikuks. Arm aitab kaasat näha läbi selliste prillide, mis kaotab aastad ja kortsud. Ehk võiks meie mõttemaailmas olla abikaasa hoopis armukaasa? Sest armastus on siin maailmas olulisim. Seda on Jumal meile õpetanud – Ta on meid armastanud ja Tema arm on katnud meie patususe, puudujäägid ja küündimatuse. Tema arm on katnud meie surelikkuse ja tõotanud meile elu. Sellist armu soovin teile! Sest Jumal ütleb: „Ma annan teile uue käsu: armastage üksteist! Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist!“ (Jh 13:34)