Piibellik vaimsus

Kord USA läänerannikul peetud vaimuliku konventsiooni küsimuste-vastuste vooru ajal tõusis üks mees püsti ja küsis: „Mida sa arvad mõtisklevast vaimsusest ja meditatsioonist?“

Mõnel pool on need terminid nagu välgunooled: need vallandavad tulise diskussiooni, kus teinekord on rohkem kuumust kui valgust. On neid, kus usuvad, et seitsmenda päeva adventistide kogudus on muutunud külmaks, formaalseks, legalistlikuks ja vaimulikult elutuks ning et selle liikmed vajavad meeleheitlikult vaimuliku uuenduse värskendava hinguse kogemust. Nad on veendunud, et postmodernse inimeseni ei jõua mitte doktriini, vaid kogemuse kaudu. Nende jaoks on vastus mõtisklevas vaimsuses.

Teistele pole kontemplatiivne vaimsus midagi muud kui ida müstitsism, mis on riietunud kristlikesse terminitesse – kurja pettus. See rühm inimesi usub, et mõtisklev vaimsus viib pahaaimamatud koguduseliikmed religioosse võltskogemuseni, mis põhineb subjektiivsetel tunnetel, mitte Pühakirja tõel.

Kogu see teema juhib meid eluliselt olulise küsimuseni: mis on kristlik meditatsioon? Kuidas Piibel seda defineerib ja kuidas erineb see ida müstitsismist? Mis on kontemplatiivne ja keskendunud palve? Kas sellistel lähenemistel palvele on ohte? Kas see on piibellik? Kust me leiame vastuseid Laodikea vaimulikule ahtrusele ja külmale formaalsusele, mis on nii paljude elus tavaliseks saanud?

Kristlik meditatsioon

Pühakirjas on meditatsioon alati aktiivne, mitte kunagi passiivne, ja sel on alati objekt. Kristliku meditatsiooni eesmärk on täita meeled Jumala Sõna ja tegudega. Mõtisklemine Tema suuruse ja võrreldamatu armastuse üle muudab meid Tema kuju järgi (2Kr 3:18), kristlikus mõtiskluses vaatama iseendalt Temale. Jeesus on meie mõtete ja kogu keskendumise ning tähelepanu objekt (Js 45:22; Hb 12:1, 2). Meie lootus on Temas. Meie meeled on keskendunud Temale. Meie tähelepanu on koondunud Temale ja kui me mediteerime Temast, muutume Tema sarnaseks (Kl 3:1, 2). Psalmist räägib Jumala Sõnale, Tema seadusele, Tema tunnistustele ja tegudele mõtlemisest (Ps 119:97, 99, 104). Ta mõtiskleb Jumala juhtnööride üle ning Tema teedest (s 15). Kristlik meditatsioon tähendab seega, et meie mõtted on keskendunud Jumala suurusele, see tõstab meid kõrgemale sellest, mis on meie sees, selle poole, mis on meist kõrgemal.

Ellen White kasutab sõnu mediteerima ja meditatsioon rohkem kui 500 korral. Eenokist rääkides ütleb ta: „Jumala lõputu ja äraarvamatu armastus Kristuses sai tema meditatsioonide teemaks ööl ja päeval; oma hinge tulisuses otsis ta võimalusi, kuidas väljendada seda armastust inimestele, kelle keskel ta elas.“¹ Kirjeldades, kui oluline on aktiivses mediteerimises täita oma meeled Jumala Sõnaga, ütleb ta: „Me peame pidevalt Sõna üle mediteerima, seda sööma, seedima, praktiseerima ja omandama, nii et see saaks osaks meie elu voost.“² Nii Piiblil põhinev kui Ellen White’i nõuanne meditatsiooni kohta on, et see peab alati juurduma Tema Sõnas, Tema tegudes ja Tema viisides, see peab olema ankurdatud Tema iseloomus, suuruses, armastuses ja väes. Meditatsiooni eesmärk ei ole siseneda hinge vaikusesse või kuidagi müstiliselt Tema ligiolus olla, vaid aktiivselt suunata oma meeled Jumala armastusele ja Tema armu imelistele tegudele.

21. sajandi kõrgtehnoloogilisel ja meeletul ajastul on ehedast kristlikust meditatsioonist saanud kadunud kunst. Prohvet Jesaja meenutab meile: „Pöördudes ja vaikseks jäädes te pääseksite, rahus ja lootuses oleks teie jõud.“ (Js 30:15) Jumala Sõna mõtlik avamine, mõne salmi lugemine, Tema armastusele mõtlemine ja Tema iseloomu ning suuruse üle mõtisklemine on elumuutva mõjuga. 

Neil vaiksetel hetkedel räägib meiega Püha Vaim. „Kui kõik teised hääled on vaikinud ja me ootame vaikuses Tema ees, kõlab Jumala hääl meie hinges eristatavamalt. Ta ütleb meile: „Jätke järele ja teadke, et mina olen Jumal.”“ (Ps 46:11) See on tõhus viis, kuidas kõik teod Jumala ette tuua. Elu kõigi kiirustamiste ja pingete keskel ümbritseb seda, kes on niiviisi värskendatud, valguse ja rahu atmosfäär. Ta saab uut jõudu – nii füüsilist kui ka vaimset jõudu. Tema elust õhkub head lõhna ja teised näevad sellest jumalikku jõudu, mis ulatub inimeste südameni.“³

Jeesusest mõtisklemine

Sõna kontemplatiivne tähendab tähelepanelikkust, mõtlikkust, peegeldavat suhtlemist või mõtestatust. Kontemplatiivne inimene mõtiskleb, mõtleb, juurdleb. Ellen White kasutab sõna mõtisklema (ingl k contemplating) pea 600 korral. Ta kasutab seda väga sarnastes kontekstides nagu ka sõna meditatsioon. Ta räägib Jumala Sõna ja Jumala tegude üle mõtisklemisest, Jumala ettenägevuse üle mõtlemisest. Siin on paar näidet:

„Piibel on Jumala hääl, mis meiega räägib, niisama kindlalt nagu me kuuleme oma kõrvadega. Kui me sellest aru saame, siis missuguse imetlusega avame Jumala Sõna ning missuguse innukusega uuriksime selle ettekirjutisi. Pühakirja lugemine ja selle üle mõtisklemine oleks siis nagu Kõigekõrgema audientsile minek.“⁴

„Piiblis on kujutlusvõimele avatud piiramatu väli. Õpilane mõtiskleb selle suurejooneliste teemade üle ning tema mõtted ja tunded saavad tõstetud ning need on puhtamad, kui et ta loeks inimloomingu teoseid, rääkimata neist, mis on tühise loomuga.“⁵

Ehk üks kõige tuntum Ellen White’i väide seoses eheda kristliku mõtisklemisega on see: „Oleks hea, kui me veedaksime igal päeval vaikse tunni Kristuse elu üle mõtisklemises. Me peaksime käsitlema seda punkt-punktilt ning elama oma kujutlusis läbi iga etapi, eriti viimased. Kui me niiviisi mõtleme meie eest toodud suurele ohvrile, muutub meie usk Temasse kindlamaks, armastus elavamaks ning me täitume rohkem Tema Vaimuga. Kui tahame kord pääseda, peame õppima meeleparandust ja alandumist risti jalamil.“⁶

Mõtisklemine ristist toob meid lähedasemasse suhtesse Jeesusega, ehitades meie usule kindla aluse. Ei Piibel ega ka Ellen White räägi sihitust transilaadsest seisundist Jumalaga üksolemisel.

Pühakiri sedastab, et seesama Püha Vaim, kes inspireeris Piibli, räägib selle Sõna kaudu, et muuta meie elu, samal ajal kui meie selle lõikude üle mõtiskleme. Jeesus ütles seda väga selgelt: „Vaim on see, kes elustab, lihast ei ole mingit kasu. Sõnad, mis ma teile olen rääkinud, on vaim ja elu.“ (Jh 6:63) Apostel Peetrus lisab: „Sel viisil on meile kingitud kõige kallimad ja suuremad tõotused, et te nende kaudu võiksite põgeneda kaduvusest, mis valitseb maailmas himude tõttu, ja saada jumaliku loomuse osaliseks.“ (2Pt 1:4) Jakoobus selgitab: „Seepärast pange maha kõik rüvedus ja rohke kurjus ning võtke tasaduses vastu sõna, mis teisse on istutatud ja suudab päästa teie hinge.“ (Jh 1:21) Kui me mõtiskleme aktiivselt Jumala Sõna üle, muutub meie iseloom. Piibli kirjutajad kirjeldavad ka seda, kuidas Jumala loova väe üle mõtisklemisel on elumuutev vägi (Ps 19:1–6; 32:6–11). 

Nende Jumalast inspireeritud kirjutajate sõnum on sama: kristliku meditatsiooni eesmärk ei ole meeli mitte tühjendada, vaid täita. Selle eesmärk ei ole ühenduse otsimine meie sees oleva müstilise jumalaga, vaid et me mõistaksime sügavamalt Jumala loomust, kes meid lõi ja lunastas, ja seejärel peegeldaksime täielikult Tema iseloomu. 

Mark Finley on evangelist ja Adventist Review toimetuse liige

Ajakirjast Adventist Review tõlkinud Averonika Beekmann

1 Ellen G. White, Conflict and Courage (Washington, D.C.: Review and Herald Pub. Assn., 1970), lk 28. 

2 Ellen G. White, Counsels on Diet and Foods (Washington, .C.: Review and Herald Pub. Assn., 1938), lk 89. 

3 Ellen G. White, The Ministry of Healing (Mountain View, Calif.: Pacific Press Pub. Assn., 1905), lk 58. 

4 Ellen G. White, “Our Great Treasure-House”, Signs of the Times, 4. aprill 1906. 

5 Ellen G. White, Child Guidance (Washington, D.C.: Review and Herald Pub. Assn., 1954), lk 507. 

6 Ellen G. White Ajastute igatsus, lk 83.