Miks teha vabatahtlikuna head ja aidata inimesi enda ümber?

Avaldatud 13.1.2021, autor Ruth Lobjakas, allikas Meie Aeg

Jeesus ütles: „Aga armastage oma vaenlasi ning tehke head ning laenake ilma midagi tagasi lootmata, ja teie palk on suur ja te olete Kõigekõrgema lapsed, sest tema on helde tänamatute ja kurjade vastu!” Lk 6:35

Ustav apostel, kes suhtles väga tihedalt Jumalaga, kutsus üles: „Niisiis, kuni meil on veel aega, tehkem head kõikidele, eriti aga usukaaslastele!“ Gl 6:10

Maailma targim kuningas õpetas oma rahvast: „Ära keela head neile, kes seda vajavad, kui su käel on jõudu seda teha!” Õp 3:27

Kui mina kirikusse tulin, siis esimene ja sügavam mõistmine usust ja usklikuks olemisest oli seotud mõttega, et Jumalaga tuttavad inimesed võiksid kuidagi maailmale mingit sõnumit edasi anda ja selleks võiks olla rõõmu, armastuse või lootuse külvamine, jagamine. Nii olen siis püüdnud omal moel seda kõik need kristalseks olemise aastad teha. Alles hiljuti sain oma koguduses kinnitust sellele mõttele, kui kõneleja sama tera esile tõi. Heategude tegemine selles hullumeelses maailmas, haiguse hirmus, piirangute kiuste võiks olla kristlaste viis luua inimestele valgust ja lootust.

Mina usun, et vabatahtlik heategevus võib päästa maailma – kõlab äraleierdatud ütluse, klišeena, kuid mõne inimese maailma võib tõesti päästa üks heategu. Kui mitte tervet maailma, aga inimese maailmas esile kerkinud probleemi lahendada või kurbusest või keerulisest olukorrast välja aidata. Inimesed kipuvad elama hetkes – kui probleemid või rahulolematus hinge poeb, siis tundub see vallutavat inimese kõik meeled ja vahel ka mõistuse, mis on sellel hetkel kogu tema maailm. Nüüd oleks hädasti abi vaja.

Kui lihtsalt teiste inimeste peale mõtlemine ei tekita mingit liigutust peas või südames, et pakuks oma abikäe või teeks kellelegi niisama heateo, mis teist võiks rõõmustada, siis ometi võiksime mõelda abivajadusest või heategevusest teisest küljest. Kellele meist on ümber ehitatud kaitsemüür, et me võime kindlad olla, et me ei vaja mitte kunagi kellegi abi? Piiblis on väidetud, et kõik, mis juhtub õigele, juhtub õelale. Koguja 9:2 annab mulle julguse vastata kõigi eest. Me ei saa selles kindlad olla, et me ei vaja kunagi oma kaaslase abi. „Kõik on ühine kõigile: sama juhtub õigele ja õelale, heale ja kurjale, puhtale ja roojasele, ohverdajale ja sellele, kes ei ohverda; nagu heale, nõnda patusele, nagu vandeandjale, nõnda vandekartjale.” Küll oleks tore, et kui mina vajan abi, siis mõni usukaaslane või keegi teine, kes on parasjagu paremas seisus, minule mõne heateo teeks.

Ma usun kindlalt, et hea on head teha, nii nagu minu tütar ikka aeg-ajalt ütleb. Iga inimene tegelikult ihkab teha head. Ja iga inimene rõõmustab ka selle üle, kui talle tehakse head, täitsa niisama, et ei ole pidanud seda tegu või hoolimist või märkamist kelleltki paluma. 

Aga keerulisem lugu on sellega, millal head teha, sest meie elu on väga täis planeeritud. Igapäevane töö, pereelu, koguduse ülesanded – kõik vajavad aega ja energiat. Lisaks sellele väga tihti iga liigutus ja peaaegu iga tegu maksab midagi. Elu jooksul kogetu on mulle õpetanud, et iga tegu, iga samm, iga liigutus käib millegi või kellegi arvelt. Alati on vähemalt kaks võimalust, kas teha nii või teisiti. Kas minna kohe peale tööd koju või minna sõbraga kohvikusse tema muret kuulama? Kas osta täna ainult toiduaineid või osta ka mõni raamat või riideese? Kas minna autoga või jala? Kas rääkida kirikus mõne võõrama inimesega või jääda jutustama vanade tuttavatega? Kas vabal päeval minna asenduskodusse lastega mängima või lugeda kodus raamatut? Selliseid küsimusi võiks kirjutada terve lehekülje. Ja vastused nendele küsimustele näitavad, et kui sa jääd kirikus rääkima oma sõpradega, siis võib juhtuda, et see võõram inimene läheb täna kurvalt koju, sest keegi ei märganud teda. Kui sa otsustad minna täna jala, siis kulub sul kohale jõudmiseks kauem aega ja sul jäävad mõned tegevused tegemata ja neid tuleb teha hiljem, une arvelt. Kui sa otsustad minna autoga, siis ei anna sa oma kehale piisavalt liikumise võimalust. Kui lähed peale tööd sõbraga kohvikusse, näevad sinu pereliikmed sind täna õhtul vähem aega ja saavad vähem sinu tähelepanu ja hoolimist. Ja nii edasi ja ikka nii edasi. Elu ongi valikute tegemine. Nii on ka heategevuses osalemine valiku küsimus ning see on minu meelest üks koht, kus saame praktiseerida usku. Pidada nõu Jumalaga ja teha seda, mida Jumal soovitab, sest kõik sõnad, märkamised, hoolimine, aja kasutamine, kõik tegevused on suures plaanis ju seotud kellegi igavikulise teekonnaga ja Jumal teab, mida suures plaanis mingil hetkel kõige rohkem vaja teha oleks. Me oleme kõik külvajad ja iga vabatahtlik heategu on seeme. Kui oma pisikese seemne maha puistame, võib vili sellest ühel päeval Taevariiki ulatuda. 

Üldiselt arvatakse, et heategevus on annetamine või vabatahtlik tegevus teiste inimeste heaolu parandamiseks. See võib olla süsteemne või ühekordne tegu üksikisiku elu või ühiskonna muutmiseks.

Mina olen ka nii mõelnud ja olen otsustanud oma elus selliseid tegusid teha, mitte sellepärast, et nende üle arvet pidada või nende tegemisega lunastust või midagi muud välja teenida. Aga olen mõistnud, et see on Jumala üleskutse mulle ja ma saan alati tasuks iga hea teo järel tohutul hulgal häid emotsioone, naeratavaid inimesi, tänulikke käepigistusi, kallistusi, näen rõõmsaid lapsi ja mu süda muutub rahulikumaks, mis muidu vahel maailmas valitseva ebaõigluse pärast väga valutab. Ma olen otsustanud kuuletuda Jumalale ja tahan, et heategevus oleks osa minu elustiilist. Kui ma Jumalaga nõu pean ja vahel selle teema arutlusele võtan, sest mul on vahel ka keeruline kõike seda oma väga tihedasse graafikusse paigutada, siis ma saan aru, et Jumal on heategevuse ise minu ellu toonud. Ma ei pea ise selleks mitte midagi tegema, et leida, kus ja kellele midagi head teha. Mu ellu kuidagi tulevad iseenesest need võimalused, inimese või ettepanekud, kedagi toetada või aidata. Minule on veel üks suur õnnistus antud, mis väga suures osas toetab minu tegevust. Mul on minu mees, kes aitab ja toetab meie perekonda finantsiliselt ja ka igal muul moel, nii et ma ei pea alati mõtlema, mis saab siis, kui ma teen vähekindlustatud perede lastele ühe või kaks kingakarbi kingitust, kas siis mu oma lapsed peavad mõnest toredast asjast ilma jääma. Lisaks minu täiskasvanud lapsed on ka hakanud üsna aktiivselt heategevuses osalema. Nii me siis teeme väikestviisi meeskonna või paaristööna seda heategevust, mille juurde Jumal mind juhatanud on. 

Ükski heategu ei tee kedagi vaesemaks, pigem annab kogemuse, et on tehtud midagi kooskõlas Jumala tahtega ja mis on veel üllam eesmärk, kui meie tahe kooskõlla viia Jumala tahtega. Soovitan väga soojalt otsida seda kogemust aina rohkem ja rohkem. 

Jaga Facebookis
Loe seotud teemal
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat