Mitte ainult leivast

Iisrael on rännanud 40 aastat kõrbes. Kujutleme seda hetkeks. Nad elavad telkides. On suhteliselt kuiv. Igal pool ei ole vett. Neil pole põldusid, kus kasvatada põllusaadusi. Neil ei ole muud viisi, kuidas regulaarset sissetulekut hankida, et vajalikke asju osta. Neil on nende loomakarjad, kuid ilmselt suhteliselt piiratud koguses, kuna neil ei ole loomapidamiseks just parimaid tingimusi. Nad ei oleks olnud seal, kus nad olid, kui Jumal poleks neid viinud. Nad on teekonnal. Kui Iisrael hakkas jõudma tõotatud Kaananimaale, siis ühel ajal võttis Mooses nad kokku ja meenutas neile Jumala hoolitsust kõrbes: „Tema alandas sind ja laskis sind nälgida, ja Ta söötis sind mannaga, mida ei tundnud sina ega su vanemad, et teha sulle teatavaks, et inimene ei ela üksnes leivast, vaid inimene elab kõigest, mis lähtub Issanda suust. Su riided ei kulunud seljas ega paistetanud su jalg need nelikümmend aastat“ (5Ms 8:3,4).

Seda salmi on tihti tsiteeritud toetama mõtet, et inimene ei seisa püsti üksnes füüsilisest toidust, vaid vajab ka vaimulikku rooga ehk Jumala Sõna. Kuid minu arust ei manitse Mooses siin Iisraeli rahvast Jumala Sõna lugema. Ta räägib Jumala hoolitsusest nende eest, kui nad teekonnal olid. Mooses meenutab, et neil oli nälg ja neil ei olnud inimlikku väljavaadet toidu hankimisele. Ja siis tegi Jumal midagi erilist – toitis neid oma suust. Jumal andis neile toiduks „mannat“ (loe: ennenägemata tundmatut ollust) ja sellest nad elasidki. See asi, mida nad mannaks nimetasid, ei olnud miski, mida nad oleksid saanud kasvatada või muul moel ise hankida, see lähtus sõna otseses mõttes Jumala suust. See lihtsalt tekkis hommikul.

Mulle tundub, et kui Mooses ütles „mitte ainult leivast“, siis mitte ses mõttes, et peale leiva on veel midagi vaja (nagu näiteks: „See saag ei tööta ainult puhta bensiiniga, vaid õli tuleb ka hulka segada.“) „Mitte ainult leivast“ hoopis ses mõttes, et inimene elab kõigest, mis lähtub Jumala suust (nagu näiteks: „See saag ei tööta ainult bensiiniga, vaid iga vedelikuga, mille Jumal sisse valab.“) Selles sõnumis on juba midagi suurt. Selle õppetunni omaksvõtmine muudab seda, kuidas me näeme oma käsutuses olevaid ressursse, millest sõltub meie elu.

Et teha sulle teatavaks

Iisraeli rahvas oli kõrbes, neid oli palju ja neil ei olnud (piisavalt) süüa. Mida meie teeksime? Paanikaosakond. Neil ka – nad nurisesid. Sama oli siis, kui neil ei olnud juua. Jumal laskis sellel juhtuda selleks, et neile üht asja teatavaks teha: SELLEKS, ET ELADA, EI OLE VAJA LEIBA!

Jah, nad sõid. Aga see, mida nad sõid, ei olnud nende vaeva vili, see ei olnud mingi teadaoleval viisil saadav toit. See lihtsalt oli seal nende jaoks! See lihtsalt tekkis maapinnale igal kuuel tööpäeva hommikul ja seitsmendal lihtsalt ei tekkinud. See säilis igal muul tööpäeval ainult ühe päeva, aga reedel kaks. „See oli valge nagu koriandriseeme ja maitses nagu mesikook“ (2Ms 16:31). Iisrael sõi seda nelikümmend aastat iga päev ja neil ei saanud villand. (Täpselt nii nagu mina rukkijahuputru igal hommikul ja ei saa villand – äkki oli see „manna“ hoopis tavaline rukkijahu?)

Ja kui neil ei olnud vett, nad ikkagi jõid. See oli vesi, mis lihtsalt ilmus sealt, kust seda varem ei voolanud. Neil olid riided ka seljas ja jalatsid jalas. Muidu täiesti tavalised riided, valmistatud läbinisti harilikul moel, aga ei kulunud tavalisel moel ära! Ja nende jalad ei paistetanud seal kõrbes elades ja rännates need nelikümmend aastat (5Ms 8:4)! (Sealses kontekstis tähendas see ilmselt midagi, sest mul ei ole ka muidu juba 29 aastat jalg paistetanud.)

Kui Iisrael jõudis elama Kaananimaale, mille Jumal neile oli tõotanud, taastus „loomulik“ nende elus: nad hakkasid jälle leiba sööma, nende riided kulusid ja jalad läksid paiste. Aga selle, mille Jumal neile teatavaks tegi, pidid nad meelde jätma: SELLEKS, ET ELADA, EI OLE VAJA LEIBA.

Kui Iisrael aga oli teekonnal, kuhu Jumal oli neid kutsunud, siis tagas Tema neile selle, mida nad vajasid. Seda õpetas Jeesus oma lastele ka mitu tuhat aastat hiljem: „Ja teiegi ärge küsige, mida süüa või mida juua, ja ärge olge kärsitud, sest kõike seda taotlevad maailma rahvad! Teie Isa ju teab, et te seda vajate. Pigem otsige Tema kuningriiki, siis antakse kõik see teile pealegi!“ (Lk 12:29-31). Mis on imeline, ja väljaspool meie reaalsust, Jumal ei ole sealjuures piiratud vaid maapealsete ressurssidega!

Manna võib ilmneda erineval moel

Kui me loodame Jumala peale, siis täidab Jumal oma plaanid ja meie vajadused kõiksugu sorti „mannaga“. „Manna“ võib olla ükskõik milline ressurss, mida Jumal üleloomulikult annab. See kas lihtsalt tekib nagu Iisraelile kõrbes. Või toovad selle inglid nagu Eelijale kõrbes toidu, kui ta põgenes, või Jeesusele kõrbes pärast Saatana kiusamist. „Manna“ võib olla seletamatu soosing, mille Jumal sulle annab nagu näiteks Joosepile Pootifari ees ja vaarao ees.

„Manna“ võib olla suur saavutus ja võit väikeste ressurssidega nagu näiteks lugematutel kordadel, mil Jumal andis võidu väikesele Iisraeli armeele suure vastase üle. Vahel Ta andis neile lihtsalt jõu ja ülekaalu, teinekord kõrvaldas vaenlased ise kas mõne loodusnähtuse või lihtsalt tekitatud paanika läbi. Näiteks kuningas Hiskija ajal lõi Jumal Jeruusalemma piiravate assüürlaste leeris lihtsalt 185 000 meest maha (2Kn 19:35). Jumal võib meie probleemi, mure, takistuse lihtsalt maha võtta. See on „manna“.

Näiteks arukas naine mehele (ja absoluutselt vastupidi samuti) on Issandalt (Õp 19:14) – see on ka „manna“. Lapsed on Issandalt (Ps 127:3). „Iga hea and ja iga täiuslik kink tuleb ülalt, valguste Isalt“ (Jk 1:17).

Õnnistab seda, mis meil on

Esimene õppetund, mida Mooses meenutas, oli: SELLEKS, ET ELADA, EI OLE VAJA LEIBA.

Järgnevalt meenutas Mooses Iisraelile: „Su riided ei kulunud seljas ega paistetanud su jalg need nelikümmend aastat“ (5Ms 8:4). Kui Iisrael oli teekonnal, kuhu Jumal oli neid kutsunud, siis Jumala käsi oli kõige selle peal, mis neil oli. Kuna neil ei olnud võimalik hankida ja valmistada endale piisavalt kõiki riideid või muid tarvikuid, siis Jumala ime läbi säilis see, mis neil oli, üleloomulikult kaua. Kaasa arvatud nende ihulik tervis.

Näiteks mina olen seda kogenud oma kasutuses olevate autode juures. Isegi üks mu sülearvuti, mis 2004. aasta alguses autoratta alla jäi, töötab siiamaani, olles teeninud juba mitut inimest ja head eesmärki. Jumal saab hoida ja säästa ja teha pikaealiseks meie muid ressursse. Jumal saab hoida kahju eest. Sa ei pruugi seda kogu aeg täpselt tähelegi panna. Sa võid märgata vaid seda, et sul on, mis vaja ja sa tuled omadega kogu aeg välja.

Piibli tegelaste, kaasusklike ja iseenda noore elu kogemustest lähtuvalt võin kinnitada, et see on igale inimesele ja igas olukorras ühte moodi: kui sa elad Jumalas; teed seda, mida Tema tahab, et sa teed; oled seal, kus tema tahab, et sa oled; ajad neid asju, mida Tema tahab, et sa ajad; annad Talle tagasi ja jagad välja seda, mille kohta Ta on juhtnöörid jätnud – siis sa koged neid asju, mida Jumal Iisraelile kõrbes tegi! Sa sööd mannat ja su riie ei kulu su seljas! SELLEKS, ET ELADA, EI OLE VAJA LEIBA!

Elu Jumala „ebareaalses“ maailmas

Inimene ei ela üksnes leivast. See, mis meil on, iseenesest ei kindlusta me elu ega toimetulekut. See, kuidas ja mida me pingutame, ei aita meid iseenesest. Selleks, et elada, ei ole vaja käegakatsutavaid ressursse. Me elame sellest, mis tuleb Jumala suust. Me sõltume täielikult Jumalast.

Selle teadmise omandamine on kui eksam, sisenemaks ellu Jumala „ebareaalses“ maailmas. Ühe lihast ja luust inimese jaoks on ikka olnud vaja, et kõik oleks käega katsutav ja selgelt prognoositav – ehk siis reaalne. „Reaalne“ tähendab Võõrsõnade leksikoni põhjal „tegelikult olemasolevat“ ja „tegelikkust arvestavat“. Jumal tegi teatavaks, et inimene ei ela ainult „tegelikult olemasolevast“, vaid kõigest, mida Jumal teeb. Seda teatavaks võtta tähendab uskuda. Sest „usk on loodetava tõelisus, nähtamatute asjade tõendus. /../ Usus me mõistame, et maailmad on valmistatud Jumala sõna läbi, nii et nägematust on sündinud nähtav“ (Hb 11:1.3).

Elu Jumala ebareaalses maailmas tähendab uskuda, et Jumal on see, kes hoolitseb meie ressursside eest. Jumal tegi inimese ja „puhus tema ninasse eluhinguse“ (1Ms 2:7). Tema on endiselt ainuke, kes „annab kõikidele elu ja õhu ja kõik“ (Ap 17:25). Tema on see, kes oma lapsi sõna otseses mõttes toidab ja katab (Mt 6:24-34). „Issand annab oma armsatele unes!“ (Ps 127:2).

Ilma selle usuta ei või keegi Jumalale öelda: „Jumal, ma annan oma elu sinu kätte. Kutsu mind tegema seda ja minema sinna, mis on sinu tahtmine. Palun anna, et minust saaks see, kelleks sa oled mind mõelnud!“

Bill Hybels on väitnud, et kõige pikem samm ei olegi mitte inimese saamine otsijast kristlaseks, vaid samm kasvava kristlase maailmast (kus toimub küll kristlik kasvamine, aga domineerivad elule enda antud eesmärgid, püüdlused ja mured) Kristuse-kesksesse ellu ehk oma elunatukese täielik üleandmine Jumalale. Selle sammuga muutub totaalselt see, mille ümber inimese elu keerleb: hoiakud, eesmärgid, tegevused jne. See on usumaailm, kus inimesest saab teeline, kes ei tegele enda sisseseadmisega, vaid on teel tõotatud maa poole. Nagu kogu see hulk inimesi, kes on üles loetletud kirjas Heebrealastele 11. peatükis.

Eugene H. Peterson toob esile, et me oleme harjunud mõtlema Piibli-maailma väiksemaks meie käesolevast ilmalikust maailmast.¹ Me räägime „Piibli sõnumi sobitamisest maailma“, nagu see maailm oleks mingi päris reaalsus ja Piibel vaid midagi, mis aitab seda kohendada. Samuti räägime oma „päevas Piibli jaoks aja võtmisest“, nagu oleks Piibel midagi, mida on võimalik litsuda juba niigi pungil täis ellu. Jumala Sõna avab meile reaalsuse, mis on mõõtmatult suurem sellest, mida me muidu kobada võime. „“Mida silm ei ole näinud ega kõrv kuulnud ja mis inimsüdamesse ei ole tõusnud — selle on Jumal valmistanud neile, kes Teda armastavad.“ Aga meile on Jumal selle ilmutanud Vaimu kaudu“ (1Kr 2:9.10). Me ei saa Piibli maailma kohandada oma kogemusega, sest meie kogetu on vaid nagu tilk suurde ookeanisse. Meil on vaja, et meie kogemus sobituks sellesse maailma, mille avab Piibel. Jumala Sõna läbi õpime täiesti uut moodi elama, nägema, uskuma, armastama. Peterson ütleb tuliselt, et Jumala Sõna suur maailm peab täielikult ära neelama meie maailmavaate – meie väikese teaduse, majanduse ja poliitika – milles me oleme harjunud oma igapäevaasju ajama ja lahendama. Jumal kutsus Iisraeli nende väikesest reaalusest oma suurde maailma, lubades neil olla leivata ja andes neile „mannat“, et neile teada anda: inimene ei ela üksnes leivast, vaid inimene elab kõigest, mis lähtub Issanda suust!

Kui me elame Jumala maailmas, siis me julgeme teha kogu Jumala Sõna järgi, nii selle, mis kirjas Piiblis, kui selle, mida Ta kõneleb just meile.

Bill Hybels kirjutab:² “Tõeline kristlus ei ole õppida ära komplekt õpetusi, et siis astuda inimeste rongkäiku, kes kõik marsivad sama teed. /../ See on kõndimine – üleloomulik kõndimine elava, jõulise, suhtleva Jumalaga. Nõnda siis on kristliku elu südameks ja hingeks õppida kuulma Jumala häält ning arendada välja julgus teha, mida Ta meile ütleb.”

¹ Graham, Billy (2003) „The Pastor’s Guide to Effective Preaching“, Kansas City: Beacon Hill Press of Kansas City; lk 49-50

² Hybels, Bill (1998) „Too busy not to pray. Slowing down to be with God“, Leicester: Inter-Varsity Press; lk 122