Ühel suveõhtul sõitsin autoga koju. Oli ilus ilm. Vihmasadu oli just lõppenud. Päike piilus vihmapilve tagant värskelt kastetud maa peale. Ees oli näha taanduvaid tumedaid vihmapilvi. Heitsin pilgu tahavaatepeeglisse, kus avanes hoopis teine pilt. Seal oli vikerkaar! Olin nagu kahes maailmas korraga: ees tumedad pilved, taga helge vikeraar.
Kas pole nii ka vahel meil? See hetk, kus oleme, ei tundu sugugi päikseline ning tulevikule mõeldes näeme vaid tumedaid pilvi. Kui see hetk aga möödub – jääb minevikku, siis tundub hoopis, et see oli täitsa päikseline, ja mida aeg edasi, seda ilusamaks see muutub, kuni lõpuks meenutades oli seal lausa vikerkaar.
Kas näen oma vaimulikus elus vikerkaart läbi tuuleklaasi või tahavaatepeeglist? Kas misjonitööd on võimalik 21. sajandil teha sama hästi kui Ellen White´i või mõne teise ärkamisperioodi jooksul? Kas elame ajal, kus kõik läheb nagunii allamäge ja vikerkaare nägemise lootuse võib hoopis maha matta?
Jumal on andnud meile vikerkaare oma tõotuse märgiks. 1. Moosese 9:13: „Ma panen pilvedesse oma vikerkaare ja see on lepingu tähiseks minu ja maa vahel.“ Vikerkaar tähistab lepingut, vikerkaares on Jumala tõotus. Hoiame seda tõotust siis silme ees, mitte ärme kaunista sellega mineviku meenutusi. Vikerkaar on piisavalt suur, et ulatuda minevikust tulevikku.
In English