Minu lugu kasvamisest koos Jumalaga

Kogu elu on mind saatnud vanemate palved. Juba beebina hakkasin ema süles Põltsamaa adventkirikus käima ja see on siiani minu teine kodu. Minu jaoks on kogudus laiendatud pere, kus koos kasvavad mängukaaslased, inimesed, kes on mulle nagu hoolivad vanavanemad, nagu õed ja vennad. Juba väiksena võtsid vanemad mind alati kaasa koguduse üritustele, inimeste külastusele, kuna isa on vanemdiakon, ja nädala sees toimuvasse palveringi. Koguduse üritustel õppisin, kuidas üksteist aidata ja koostööd teha. Inimesi külastades õppisin, kuidas teist ära kuulata, julgustada, midagi praktiliselt teise inimese heaks teha ja koos palvetada. Tagasi vaadates saan aru, et kuigi olin palveringis ainuke laps, siis kõik need täiskasvanute jutud on minu vaimulikku kasvamist mõjutanud.  

Meiega ühes külas elas Elmar ja me suhtlesime omavahel. Saime headeks sõpradeks ja ta kutsus mind pojakeseks. Elmaril oli mootorpaat, millega ta mind kalale viis ja nii loksusime tunde jõel ja olime rõõmsad, kui kala näkkas. Elmaril oli pikki vestlusi minu isaga ja tihti olid neil silmad märjad, rääkides isiklikest kogemustest Jumalaga. Kahjuks pean Elmarist rääkima minevikus, sest nüüd puhkab ta Kristuse tulekuni mullapõues. Ühel päeval tuli Elmar meile ja küsis: „Mida ma peaksin tegema, et saaksin ühendatud Põltsamaa adventkogudusega?” ja lisas, et soovib meiega koos vaimulikult edasi minna. Mu vanemad vastasid talle, et esmalt tuleb ristimisklassis põhitõdesid õppida. Mina olin ka mõelnud kogudusega liitumisele, sest teadsin, et mu vanem vend ristiti 16-aastaselt. Otsustasin koos Elmariga pastor Rein Kalmuse juhitavas ristimisklassis käima hakata. Ma tean, et Rein käis ka  Elmariga kalapüügiretkel, kas nad tegelikult kala püüdsid või vaatlesid hoopis linde, seda ma ei tea, aga põhitõdede üle arutlesid küll. Rein oskas alati vaimulikest asjadest nii elavalt ja eluliselt rääkida, et tundsin suurt rahu. 

Meid ristiti 31. augustil 2019. aastal. Oli päikseline päev Kuuri talus ja seal tiigis meid ristiti. Elmar oli siis seitsmekümne kahe aastane ja mina neliteist, varsti viisteist saamas, aga Jumala juures ei oma tähtsust meie vanus, vaid soov Teda teenida. Ristimistalitus oli eriline, sest Elmar oli pikk ja kogukas mees ning teda otsustati ristida kahe mehega. Samamoodi ristiti mindki, et ühel pool oli pastor ja teisel pool kogudusevanem. Ristimisveest tõustes sain kallistada kahte oma elu tähtsat meest. Pärast sõnavõtte õnnistas meid käte pealepanemisega lisaks eelpool nimetatutele pastor David, kes juhtus olema Põltsamaa adventkoguduses kõnelemas. Minu onu Koidu eestvedamisel lauldi palju koorilaule, mis Elmari sõnul kõlas kui inglikoor. See oli meeldejääv päev ning kogudus tundis minust rõõmu ja mina neist, sain palju kallistusi ja lilli. 

Aastatega on ühtekuuluvustunne kogudusega kasvanud. Pean väga tähtsaks seda, et noortel oleks koguduses oma ülesanne või kohustus. Üks põhjus, miks teismelised kirikust ära jäävad, on see, et neil pole aidatud leida üles oma ande, millega koguduses kaasa lüüa. Minul läks väga hästi, sest sain ameti, tänu millele pean igal hingamispäeval kirikus olema. Juba aastaid tagasi tuli Guido Daniel minu juurde ja küsis, kas ma tahaksin õppida otseülekannete tegemist, ta ise pidi pikemaks ajaks Ukrainasse sõitma ja otsis endale asendajat. Nüüdseks olen tema tooli ära võtnud, aga arvan, et ta ei pane seda mulle pahaks, sest saame ülekandeid teha ka kahekesi. Leian, et ülekanded kogudusest on üks misjonitöö osa. Me ei tea kunagi, kes juhtub meie koguduse ülekannet vaatama, aga me saame palvetada nende inimeste pärast. 

Olen juba mitu aastat valitud kommunikatsiooniosakonna liikmeks ja mulle mu amet meeldib. Eriliselt on mulle meelde jäänud aeg, kui koroona tõttu ei lubatud kirikus käia, aga meie otsustasime ülekannetega jätkata. Peale minu olid kirikus veel õppetüki läbivõtja ja pastor Rein, kes kõneles, mängis ja laulis üldlaulud kaasa. Mõtlen tänutundega Reinule, kes igal hingamispäeval selleks Türilt Põltsamaale sõitis, et tühjas kirikus jutlust pidada, aga ta ju teadis, et kogudus on temaga ekraani vahendusel.  

Koguduses olen omandanud esinemisjulguse, mis on mind palju aidanud. Kirikus tuleb ju ikka rahva ees laulda, misjonijuttu või luuletust lugeda. Kirikus kõnesid kuulates õpid ka ise ennast paremini väljendama ja sõnavara on mitmekülgsem. Koguduses olemine õpetab, kuidas üksteisest hoolida. Need mured ja raskused, mis on tänapäeva noortel – perevägivald, suitsiidsed mõtted, üksindus, kiusamine ja tõrjutus kaasõpilaste poolt – on mind pannud tänu tundma, et olen kasvanud kristlikus peres. Alati ei ole ma maailma asju nii näinud, aga mida vanemaks saan, seda enam mu arusaamine kasvab, et see on suur väärtus, kui tunned Jumalat. Minu teekond koos Jumalaga alles kestab ja mul on veel palju õppida.